Vihmase ilmaga kisub kohe eriti teatrisse. Kummaline fenomen. Ühest küljest on sinna tüütu minna. Tilkuvad riided ja garderoobis täiesti ülearusena näiv vihmavari just ei tiivusta. Teisalt aga on teatrisaali kuidagi eriti mõnus kehva ilma eest peitu pugeda ja teatrikohviku muhe jutuvada tundub ka nii tore.
Täna kallab nii mis jube, aga ma otsustasin siiski teatrisse mitte minna. Kaugel polnud võimalus, et ma oleksin täna olnud uhke “Serafima ja Bogdan”, Tartu Uus Teater, etenduse pileti omanik. Vaatan unistades vihmamärjast aknast välja ja mõtisklen, et kas ma oleksin olnud võimeline selle tuule ja vihmaga Kalamajast Peipsi veerde sõitma ja 4 tundi 11-kraadises suveõhtus istuma. Vist isegi oleksin. Aga siin ma ikkagi istun, soojas toas, villased sokid jalas.
Vihmast mõeldes meenub mulle üleeelmisel hooajal nähtud Draamateatri “Põud ja vihm”, mis oma kompaktsuses meeldis mulle just originaalse võrukeelse kõne pärast. See oli tolle hooaja lavastustest üks mu lemmikuid. Kurvastusega kuulsin, et just keele tõttu polevat see lavastus üldse kuigi menukas olnud. Ei tea, kas see jutt vastab tõele. Igatahes olin kurb, et hea lavastus nii ruttu teatrilavalt maha võeti. Seetõttu jäin mõtlema, et mis on need kriteeriumid, mille alusel valikuid tehakse – seda lavastust mängime aastaid, aga seda teist siin ainult ühe või paar hooaega. Vahel on see väga arusaadav, vahel mitte.
Ma loodan, et “Serafima ja Bogdani” mängitakse järgmisel suvel ka.
