Kes vähegi tunneb-teab Pärnu teatri „Endla“ lavastaja Ingomar Vihmari eelnevaid töid või on korduvalt Pärnumaal teatris käinud, need oskavad temalt juba soome lugusid oodata. Seekordne stoori, mille aluseks on Antti Tuuri romaan „15 meetrit vasakule“, ilmus Eestis esimest korda Loomingu Raamatukogus, 1988. Ajal, mil Eestis said paljud vaid unistada kohvri pakkimisest ja kai peal Soome praami ootamisest. Ajal, mil soome müügimehe Hiekka (lavastuses Meelis Rämmeld) ärireis Saksamaale võis Eesti lugejale paista põneva seiklusena.
15 MEETRIT VASAKULE / Teater Endla
Autor Antti Tuuri
Lavastaja Ingomar Vihmar
Tõlkija Piret Saluri Dramatiseerija Ott Kilusk
Kunstnik Andrus Jõhvik, Ingomar Vihmar Valguskujundaja MArgus Vaigur
Muusikakujundaja Ingomar Vihmar
Mängivad Meelis Rämmeld, Ireen Kennik, Kleer Maibaum, Sten Karpov, Enn Keerd, Ago Anderson, Priit Loog, Jane Napp, Karl-Andreas Kalmet, Arvi Mägi külalisena, Ott Raidmets, Andrus Vaarik, Ingomar Vihmar, Märt Avandi, Carita Vaikjärv, Fatme Helge Leevald
Esietendus Endla Teatri Suures saalis 11. märtsil 2023, kestus 3:25.
„See on natuke nagu puhkusereis ka,“ selgitab kohe romaani esimestel lehekülgedel avantüüri käivitaja Saarelainen (Sten Karpov). Puhkusereis? Meenub hiljuti nähtud Vihmari teine lavastus M. Gorki „Suvitajad“*. Lasen näpuga soome loo kavalehelt üle näitlejate nimistu: Rämmeld, Maibaum või Kennik, Karpov, Keerd, Loog, Napp, Kalmet, Raidmets, Avandi, Vaikjärv. Gorki suvilarajooni grillipeoloos ei mänginud vaid Anderson ja Vaarik, Leevald, Mägi ja Vihmarid. Vene traditsiooniline joomapidu on lavastatud suvilasse ja loodusesse, lauldakse ja suudeldakse. Kas „15 meetrit vasakule“ on suvise väljasõidu põhjamaine jätkuosa?
Ent pööre missugune! Jalutan läänemaise lahesopi kevadiselt värskes vaikelus teatrisse. Uksel tervitavad teatriplakatid, ühel Meelis Rämmeld, madrusesärgis, koos aiaroheluses puhkavate sõpradega, teisel Meelis Rämmeld, murekortsus ja hämar, autonurka surutuna, suusamütsides kaaslaste kõrval. Istun saali. Mustal karplaval laiutab helesinise unistava suvila asemel tumesinine roostes „Ford Taurus“. Tasapisi tunnen justkui oleksin sattunud 1980-ndate ühtaegu ängistavale kui ka tuima lootust hoidvale tripile. Sellist lootusenatukest pakkuvale, milleni siiski kunagi ei jõuta. Soomlased on oma vaba riigi ajalooga meist, nõukogulikus õuduses elanud eestlastest, hoopis erinevat elu elanud. Siiski tajun läbi lavastuse meid ühendavaid jooni.
Algab lugu. Soome müügimees saab telefonikõne, millest tõukub tema esmakordne agendireis Saksamaale. Siin pole tegu keelepraktikat otsiva noore tudengiga, nagu neid võib leida USA raamatumüügiseiklustes. See on elunäinud töömehe püüe teenida korralikku raha, kiiremini ja kergema vaevaga. Oma seiklusrikkal tööreisil kohtub agent mitmete rahvuskaaslastega. Ei saa just väita, et eriliste tegelastega. Soomlased on meie jaoks ikka ühtmoodi soomlased. Nende keskel mõni üksik resoluutne sakslane (Märt Avandi, Andrus Vaarik) või sundimatu ameeriklane (Karl-Andreas Kalmet, Ott Raidmets).
Take a trip to east and west“It’s My Life” is a song by the Nigerian-Swedish artist Dr. Alban. It was released in April 1992 as the first single from his second studio album, One Love. The song was a hit in most of the European countries where it was released, peaking at number one in Sweden, Austria, Germany, Italy, the Netherlands and Belgium and number two in the UK. In France, the song was marketed twice: first in 1992, then in 1993 because the song was used in a TV advert for Tampax tampons (as it was in the UK and other countries in Europe in 1992), thus giving to the single a second career.
Meie põhjanaabritele omast karakteristikat on Antti Tuuri loomingus kõvasti. Odüsseialik lugu on pööratud pea peale ega näita tegelasi arukuse valguses. Pigem on soomlane meile tuttav rahulik kaasalööja, õlakehitusega seikleja, kes ei otsi konflikti ning lahendab kõik viinaga. Peategelane ei rända koduteel. Tal pole ette näidata ühtegi kangelastegu. Vastupidi. Müügimees (Meelis Rämmeld) rändab turvaliselt kodumaalt, samas rõhuvalt kaitsva abikaasa (Kleer Maibaum või Ireen Kennik) kõrvalt võimalusterikkale Saksamaale. Kohtudes soomlastest metsameeste (Ago Anderson, Enn Keerd, Priit Loog) ja endast poole noorema seiklejaga (Jane Napp), laseb müügimees vedada end läbi elu. Päevad lõppevad viinauimas, millele annab ilmekat tooni kardinaudusse põimitud Rämmeldi plastilisus. Tema reisikaaslased uhuvad meest erinevatesse olukordadesse ühtaegu hukutavalt ja päästvalt nagu merelained liivateri (müügimees Hiekka, eesti keeles Liiv).
Kogu lavastus on omamoodi ööbimisega praamisõit. Vihmari kajutil pole lootushoristonti avavaid aknaid, on vaid pea kohal ahistavad narivoodid. Ülemise korruse voodinaaber kõlgutab ähvardavalt oma jalgu ja veab reisija paariks tunniks värvilistes valgusvihkudes laevadiskole. See lavastus pole niisama viinapidu. See on küünarnukitõugetest alanud komberdamine. Vahepeal on kiirtee, millel puuduvad mahasõidud. Kiirtee punases tänavavalguses kumavate suurlinnapeatustega. Nende keskel üksiku saarena Saksamaale paremat elu otsima tulnud rahvuskaaslane. „Soomlased on meie juures alati teretulnud,“ hõiskab soomlanna (Carita Vaikjärv), kes veab vaataja jaoks paralleele eestlaste töörändega Soome. Minnakse. Minnakse tööle, raha teenima, õnne tooma. Minnakse koos omadega, hoitakse ühte, otsitakse võimalusi. Paratamatult lõppeb lugu mitte särava jackpot’i ja võiduka kojunaasmisega, auhinnaks loorberipärg, vaid hoopistükkis kusagil kõrvaltänavas maha äritud salakaubaga, odava raha ja piinlikkustundega. Kas on erilist vahet alkouimas praamisõitudel liinidel Tallinn-Helsingi või Helsingi-Travemünde?
Meelis Rämmeldi esitatud tagasihoidlikkuse taustal tekivad tugevad kontrastid ülejäänud lavategelastega, kelle veidrused paisuvad ja kasvavad suisa üle pea. Välja arvatud need öised hetked, mil Rämmeld joobnuna näitab, kuidas tema kehaline liikumine võtab vägevalt võimust. Kas soomelik poos ka näitlejate lavamängus mingil moel välja koorub, on küsitav. Tugevaimad reaktsioonid toob aga esile Märt Avandi saksa päritolu tegelane, kes ajab saali ehk kõige rohkem naerma, samas tekitab vastikust selgete koduvägivalla märkide tõttu, mis seob teda veel rohkem reaalse eluga. Humoorikalt mängib kogu trupp sellegipoolest. Omamoodi rõhu toob lavale kolmik Anderson-Keerd-Loog, kelle groteskne parukatega välimus on äärmuslik, samas kooskõlas karakteritega. Kolmiku puhul rallib kunstnike töö mõnuga üle võlli ja ajendab juba eeldama, et vaatajana saan saalis korralikult naerda.
It's my life, set me free So you bed, so you lie What you see is what you get Listen to people and sort things out Things I do I do them no more Things I say I say them no more Changes come once in lifeDr. Alban
Vihmar on tupsutanud seda ugrilaste „lõbureisi“ vägevalt valguse ja muusikaga. Valguskunstniku töö loob ootamatult eheda atmosfääri laevadiskole, kiirteele või linnatänavale. Valguse abil suudetakse luua tõeliselt elavad ja liikuvad pildid. Hetketi unustan tegelased ja naudin puhtalt visuaalset pilti. Lavastaja enda käsi on sees ka muusikalises ja helilises kujundustöös. Mitmekülgne ja tähenduslik laulude valik on äärmiselt meeleolukas. Taustahelide oskuslik kasutus annab lavapiltidele päris filmiliku tunde. On kuulda tänavalt kostvat liikluseheli, hambapesu ajal kraaniveesolinat. Argine odüsseia saab nii heli kui valguse toel hoo sisse ja see kannab kenasti lõpunoodini, mil kõlanud Dr. Albani loo järel tahaks eestlastelt ja soomlastelt küsida: „Is that our life?“.
Artikli allikas: Endla Teater
No Vestlus