Nädal tagasi teisipäeval, 29. märtsil 2022 etendus Vanemuise teatris päris viimast korda Ain Mäeotsa lavastatud „Beatrice“. Lugu noorest abielupaarist, nende armastusest ja ühise elu loomise püüdest. Lugu noortest inimestest lähenevas tulevikus, kus tehnoloogilised võimalused inimest salvestada, taasesitada või koguni taasluua on jõudnud ühe kõva hüppe võrra kaugemale kui täna. Lavastus on kavas olnud juba viis hooaega. Sellegipoolest oli nädala alguse töisele meeleolule vaatamata garderoob siginat-saginat täis. Ootuselevus kõrgel, arutati särava noore publiku seas juba enne etenduse algust uudishimulikult mismoodi üks tulevikuromanss võiks kulgeda, kas väga teistmoodi kui tänasel päeval.
Kas tulevikus on siis midagi niiväga teisiti, küsisin endaltki, vaadates seda mõnusa huumoriga pikitud perekonnaks kasvamise lugu. Lugu, kus on hiljuti abiellunute õrn armastus, iha ja vajadus teineteise järele, koosviibimised sõpradega, ühe põneva karjääri algus, esimese lapse ootus. Kõik see on meile tuttav. Võõrad ei ole ka olukorrad, kus ootamatu löök raputab kõik segi. See ongi elu. Kokkupuude surmaga teebki meile selgeks, mis on õnn ja mis on elu. „Beatrice“ toob lavale naise ja mehe, kes on abiellunud ja ootavad last. Kuid mees kaotab läbi õnnetuse oma naise ning jääb vastsündinuga kahekesi. Nii mõistamegi, et need kaks on õrnad ja üürikesed – õnn ja elu. Mees peab hakkama lapse eest hoolitsema, ent igatsus oma naise, oma lapse ema järele on nii suur, et hoolimata oma varasemast vastumeelsusest läheb ta kaasa uudse tehnoloogia poolt pakutavate võimalustega ning laseb oma naise digiteeritud teadvuse baasil teatud moel ellu tagasi tuua.
BEATRICE / Teater Vanemuine
Autor Siret Campbell
Lavastaja Ain Mäeots
Kunstnik Maarja Meeru Valguskunstnik Meelis Lusmägi
Videokunstnik ja visuaal-elektrooniliste lahenduste autor Emer Värk
Originaalmuusika ja helikujundus Ardo Ran Varres
29.03.2022 mängisid Priit Strandberg, Maarja Johanna Mägi (varem Marian Heinat), Karol Kuntsel, Kärt Tammjärv, Linda Kolde, Ken Rüütel (varem Veiko Porkanen), Saare Kaljujärv (varem Kaisa Riivald), Liina Tennosaar, Silver Kaljula (Temufi), Elisabeth Strandberg (varem Nora Ann Lunge või Eliise Mustkivi)
Kasutajaliideste hääled Ott Sepp, Maria Annus, Pirjo Jonas
Siret Campbelli esiknäidend “Beatrice” pälvis 2017. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali näitekirjanduse auhinna.
Ain Mäeotsa lavastatud “Beatrice” esietendus Teatris Vanemuine 21. oktoobril 2017 suures saalis, kestus 2:45.
Ongi ainult copy, paste, delete?
Inimene soovib ikka rohkem kui talle antakse. Soovib, et õnn kestaks kauem. Soovib elada kauem. Seetõttu on arenenud meditsiin. Seetõttu areneb tehnoloogia. Ja nüüd on inimkonna loodud tehnika areng viinud meid nii kaugele, et iial varem ei ole me salvestanud oma igapäevast elu-olu rohkem kui täna. Ühelgi varasemal sajandil ei ole inimesed joonistanud ja kirjutanud, kopeerinud ja talletanud, pildistanud ja filminud, levitanud ja jaganud enda ümber toimuvat nii suures mahus kui teeme seda täna. Üle terve ilma. Valimata, sortimata. Kes aga soovib, see toodab. Mälestusi. Talletada saab lausa dubleerivalt, tagavarana salvestada aina võimsamalt. Sealjuures tihtipeale modifitseerides. Salvestatav materjal ei vasta sageli tõele, vaid on muudetav vastavalt soovidele, iluideaalidele, unistustele.
Niisamuti saavad Campbelli näidendi tegelased soovi korral digiteerida oma teadvuse. See on lihtsamast lihtsam. Inimese teadvus kopeeritakse kiibile, failid salvestatakse ka ettevõtte arhiivi ja voilá, seal need ongi!
Vastukaaluks sellele ülemaailmsele salvestatud hiigelmahule seisab kogu andmestiku kustutamise lihtsus. Üksainus delete ja mälestust ei ole enam. Samal ajal kui võime ikka veel imetleda tuhandeid aastaid vanu kaljujooniseid. Tänapäeval on kustutamine ühe hetkelise otsuse, ühe näpuliigutuse kaugusel. Või kas on?
Inimene on ääretult habras. Kui inimene sureb, siis mis temast järele jääb? Kas digiteeritud teadvus tähendab sedasama inimest? Või on see siiski mingi varundatud koopia, mis ei anna iialgi originaali mõõtu välja? Kui koopia ei sobi, kas võime selle lihtsalt kustutada? Ja vajadusel taas luua? Kui palju kordi seda inimest siis lõpuks uuesti luua saab? Ja ma kordan: kas tulemuseks on sama inimene?
Ka vabadus on kontrollitav
Kesk kõikehaaravat digitaliseerimist on tegelikkuses ju vaid mõned üksikud, kes pääsevad otsusekangi juurde. Aina enam laome oma digidokke kuhugi eemale pilve või jagame neid üksteisega lõputuid labürinte meenutavais kanaleis, kus kontroll on ammu inimese enda käeulatusest väljas. Ka siin võib vaid üks otsus muuta täielikult ühe maailma pilti, ühe maailma eksistentsi. Kui eile oli kõik alles avalik, salvestatav ja jagatav, siis täna enam ei ole. Kui suur on vahe kas see toimub ühe maailma, ühe riigi või ühe perekonnaga? Salvestamine ja jagamine on tänases mõttes meie ühiskonna vabadus. Kui kaugele oleme valmis selle vabadusega minema? Kas oskame seda vabadust juhtida nii, et seda ei kuritarvitata?
„Ma olen ikkagi Kristi, see on fakt. See on fucked up.“
Naine, S. Campbelli “Beatrice”
Tänane maailm näitab meile väga selgelt, kui lihtne on seda vabadust ära võtta, kui lihtne on salvestustega manipuleerida, kui lihtne on pilti modifitseerida ja valel eesmärgil kasutada.
Lavastuses „Beatrice“ antakse esmalt valikuvõimaluse ettevõttele, seejärel üksikisikule. Kes sealjuures siis tegelikult vastutab? Ettevõte saab valida tehnoloogilised arengusuunad, inimkonnale pakutavad valikuvõimalused ja lepingutingimused. Inimese enda otsustada on, kas minna ja digiteerida enda teadvus või mitte, kas lubada seda peale surma kasutada või mitte. Ja kui see veel teatrivaatajat tõsiselt järele mõtlema ei pane, siis on autoril talle lisaks teinegi tõuge. Surrogaatkeha on tõsiasi, millega digiteerimisteenust pakkuv Life Energy Innovation suudabki õnnetuses hukkunu elule tagasi tuua. Ent kellega on siitpeale tegemist? On see inimene või tehnoloogiline lahendus? Teadvuse mõttes on tegemist koopiaga, sedasama teadvust kandva keha mõttes aga ei ole. Kopeeritut garantii korras tagastada ei saa, kinnitab ettevõte. Riik käsitleb seda kui tapmist. Vaikus. Kelle tapmist? Peale abikaasa surma küsiti ju mehelt, kas ta soovib oma naise teadvust säilitada või soovib selle koheselt kustutada. Ja sel hetkel otsust langetades – kas mees teadis, mida ta teeb? Küsimus jääb üles – käsitletakse kelle tapmisena? Teadvuse või hoopis surrogaatkeha tapmisena? Kas see on siiski inimene?
“„Kas sa tahaksid, et sinu teadvus digiteeritaks?
lav. Ain Mäeots Maris Sanderile, EPL 2017
Oleneb asjaoludest. Ma kahtlustan, et tõenäoliselt ütleksin „jah”.”
Ühine hingamine tagab edu
Loen Ain Mäeotsa lavastuse väga õnnestunuks, kuna vaatajal tekib palju emotsioone ja kihelevaid küsimusi. Minu ümber publiku seas oli kuulda arutelu, küsimusi, mõttevahetusi. Millal mul endal viimati teatrisaalis silm nii märjaks läks, seda ei mäletagi. Ja see on märk, et autor ja lavastaja, käsikäes, on suutnud tehnoloogia varjust välja tuua inimese. Selle päris inimese. Vaimse elusolendi, kes digiteerimise keeruliste nüansside rägastikus sipleb hoopis igatsuse võrgus.
“Beatrice” on lugu igatsusega toimetulekust, surmaga leppimisest. Näeme tundelist inimest, kes on mahajääja. Raske on just temal. Mahajääjal. Mitte lahkujal, mälestuste jalajälje jätjal, digiteerijal. Ardo Ran Varrese muusikaline kujundus toetab igakülgselt seda emotsionaalset rallit läbi terve loo. Tuttavlike muusikapalade vahele koondatud tähenduslikud helid mõjuvad kui elektrilühised, mis kostuvad teispoolsusest. See on tõmbav, ent valus ühtaeaegu.
Loodus ei lepi tühja kohaga. Ent kas murdunud lille asemele kasvav uus taim on eelmise koopia, selles kahtlen sügavalt. Iga uus rakuke, iga uus hingetõmme annab alguse uuele eluhetkele, uuele mälestusele. Ometi on kõik uus alati seotud eelnevaga. Kas suudame siis muuta loodusseadusi ja valida ise selle materjali, mille peale ehitada uus platvorm? Kas tahame seda? Uue inimese loomisel ei tohi mälestustest saada raami, kus uus lämbub.
„Beatrice“ näitab elegantselt, kuidas inimhinge murdumise hetkel näib sügiseste puude latvades sahisev tuul elusamana, kui mis iganes digikiibile salvestatud mälestus, mis otsib komberdades oma kohta. Ei või ka mainimata jätta, et harvad on tänases moodsas teatris hulgaliselt kasutatavate video-esituste reas lavastused, kus video- ja fotoinstallatsiooni kasutus on päriselt põhjendatud. Omal moel toetab siin lavastuses videotehnilist lahendust futuristlik teemakäsitlus. Ent kindlapeale on just teostus ja lavastajatöö see, mis annab pilditehnoloogia kaasamisele ka mitmeti tunnetatava sisu. Vanemuise suur lava on koht, kus on palju ruumi videopinnaga mängimiseks. Omal moel andis see teatrivaatajale füüsiliselt tunda, et tehnoloogia võtabki meid üle, tehnoloogiaettevõte ongi inimkonna järgmine suur jumal, tehnoloogia käsikäes meelelahutusega rallib urbanistlikus ühiskonnas rohkem kui kunagi varem. Kuni saabub hetk, kus inimene on looduses, kuulab tuulemüha, vaatab endasse. Sel hetkel saab inimene mõelda. Tunnetada, kes ta on ja milleks ta siin on.
Näitlejate ansambel on hea. Maarja Johanna Mägi (Kristi) teeb suurepärase avangu sellele kahe maailma vahele äraeksivale inimhingele. Alguses mõnusalt humoorikana, hiljem vaikiva ilmutusena laval liikudes on ta paeluv. Mägi toob hästi välja nii armastava naise ja ootava ema rõõmu, kui eikuhugi kinni jäänud teadmatuses piinleva teadvuse.
Kärt Tammjärv (Naine) otsib nähtavalt oma tunnetust ja oma hinge nagu rollile kohane. Ta on kehas, mis on ebakindel. Tema keha kannatab selle puuduliku kontakti all, mis tal teise naise teadvusega on. Ta mahub ilmekalt Mägi kõrvale, igatsetud naise rolli. Kogu oma äravahetamiseni sarnase (teadvuse)hääle, kõnemaneeri, ent sealjuures oodatud nurgelise kehakeelega. Kahe naise kõrval teeb loomuliku rolli Priit Strandberg (Tom), esmalt nii armunud ja pere hoidev, hiljem igatsusvalu all murduv mees. Ta ei ole päris üksi. Abiks hooliv ja kahe jalaga maa peal püsiv ema Liina Tennosaare esituses, ning lisaks kõigele uudsele avatud sõber koos naisega. Viimase rollis on ratsionaalne Linda Kolde (Laura), kes tuleb ja seletab, püüab ise mõista mõistetamatut ja aitab teistel näha toimuvat. Väga kiiduväärt esituse tema mehena teeb Ken Rüütel (Yock). Arvestades tõika, et Rüütel oli viimasel etendusel vaid asendusnäitleja, annab noormehele ainult tugevaid plusse, mida ta korjas juba 2. märtsi Vanemuise etenduses “Niskamäe naised” ühe peategelase Aarne kehastamisel. Aarne Niskamägi rolli täidab muidu tavapäraselt Priit Strandberg.
Lõpp olgu lõpp
Mis teha, kui lõpp on ootamatu ja sellega on pea et võimatu toime tulla?
Oma vankumatus armastuses ja ahastuses on õnnetuses hukkunud naise mees valmis küll kõigeks, et oma armastatu tagasi tuua, ent mõistab kiirelt koos oma sõpradega – me kõik sureme kord. Las jääda meile need elutud mälestused sellistena nagu need olid, sinna aega, kust nad tulid.
Etenduse lõpuks selgub, et digiteeritud teadvus ei ole toode, vaid on siiski inimene. Sellele ei kehti garantii ega ole antud tähtaega välja vahetamiseks. Lõpplahendusena on autor välja pakkunud kohanemise ja uueks kasvamise. Loo lõpp on seekord ilus ja pigem õnnelik. See lõpp annab lootust. Ja nii peakski olema. Lõpud peaksid olema ilusad ja meeldejäävad.
Nii nagu elu kandub üle teatrisse, samamoodi kandub ka lõpetamine. Sel teisipäeva Tartus Vanemuise teatris sai lõpu ka Ain Mäeotsa lavastatud „Beatrice“’. Sel õhtul oli viimane etendus. Kõik sureb kord. Kõigel on ükskord lõpp. Ja nii ka igal lavastusel. Järgmine kord, kui me neid tegelasi taas teatris näeme, siis ei peaks see lugu olema taaslavastatud koopia, hoolimata siinkirjeldatud lavastuse emotsionaalsest mõjust ja mõtlemapanevast tähenduslikkusest, vaid sellest võiks sündida täiesti uus lavastus. Mis kord on oma lõpu leidnud, see jäägu ajalukku. Las vaatame neid pilte ja loeme kava, las meenutame naeru ja pisaraid. Ja andkem uutele tegijatele uus võimalus uue (aja)loo jutustamiseks.
Ja lõpetuseks kena väike digimälestus toredast teatriõhtust. Siin pildil olen ma koos näidendi “Beatrice” autori Siret Campbelliga. Sireti töid ja tegemisi võib praegu näha ka mujal teatrites, näiteks dramatiseeringuid Eesti Noorsooteatris, “Röövlitütar Ronja” ja Ugala teatris, “Piruka magus lõhn”. Minge teatrisse!
Lavastus “Beatrice” teatri kodulehel SIIN
Autor: Mari Rostfeldt
No Vestlus