Ilmselt oli see 2020. aasta sügisel. Kuulujutud Eesti Draamateatri plaanist lavastada “Mefistot”, peaosas Juhan Ulfsak, levisid vaikselt linna peal. Kohtusin Drakadeemias Madli Pestiga, kes särasilmil teatas, et vot seda peab minema vaatama! Lavastab Kertu Moppel! Jäin mõtlema. Seepeale meenus mulle 1990-ndatel Tartu Vanemuises nähtud “Faust” (lavastaja Linnart Priimägi) ning ma polnud üldsegi veendunud, et minust Mefistofelese fänni saaks. Uurisin veidi asja. Kertu Moppeli sõnul inspireeris teda nii Klaus Manni romaan “Mefisto” kui Eesti ühiskonnas parasjagu toimuvad lainetused. Sukeldusin Raamatuvahetuse lehele ning tellisin endale nõuka lõpus (imede ime!) eesti keeles ilmavalgus näinud tõlke. Klaus Mann kirjutas selle “jutustuse ühest karjäärist” 1936. aastal Amsterdamis eksiilis olles. Kellele tolleaegsed teatrimaailma telgitagused huvi pakuvad, on see põnev lugemine. Ent arvestades tegelaste ja detailide rohkust jäin põnevusega Koppeli lavastust ootama. Siis ei teadnud ma veel, et “Mefisto” on olemas ka filmina!
Nonii, 2021. aasta veebruaris nägi Kertu Moppeli lavastus ilmavalgust. Mul õnnestus seda ka kohe näha. Peale etendust uurisin veel materjali tausta. Selgus, et päris üks ühele pole Moppel romaanis toimuvat lavale seadnud. Pigem näitab lavastus enam ühtseid jooni 1981. aasta filmiga “Mephisto” (rež. Istvan Szabo, peaosas Klaus Maria Brandauer), mis korjas ka võõrkeelsete filmide Oscari. Film on vägev vaatamine, soovitan. Nagu ka Draamateatri lavale toodud mäng, eriti Juhan Ulfsaki mäng.
MEFISTO / Eesti Draamateater
Lavastaja-dramatiseerija Kertu Moppel Tõlkinud Rita Tasa
Kunstnik Arthur Arula Koreograaf Jüri Nael
Valguskujundaja Priidu Adlas Helikujundaja Lauri Kaldoja
Videokujundaja Epp Kubu
Mängivad Juhan Ulfsak, Lauri Kaldoja, Hendrik Toompere jr, Teele Pärn, Inga Salurand, Merle Palmiste, Sandra Ashilevi, Indrek Sammul (Tallinna Linnateater), Guido Kangur, Karmo Nigula, Britta Soll või Hilje Murel, Markus Luik ja
Rahvusooper Estonia poistekoor Juhanid (juhendajad Jaanika Kuusik ja Maret Poll)
Klaus Manni romaani ainetel lavastatud “Mefisto” esietendus Eesti Draamateatris 12. veebruaril 2021 suures saalis, vaheajata 2 h.
Kas kurjus annab vabaduse?
Läbi aegade on inimene kõikunud hea ja kurja vahel. Kirjanduses ja teatris näeme neid kahte erinevat poolust nii mesimagusas dialoogis, ähvardavas vihakõnes kui kavalusega meelitamas. Selles igavesti kestvas vastandumises püüame eristada musta valgest. Ent kus täpselt jookseb piir nende kahe vastukäiva poole vahel?
Eesti Draamateatris Kertu Moppeli lavastatud “Mefisto” kajastab suurepäraselt hea ja kurjaga seotud küsimusi. Kes jääb peale? Kellel on õigus? Kuhu jääb õiglus? “Kui meil oleks ainult faustilik hing – kuhu me siis välja jõuaksime?” küsib lavastuses Ministerpresident (Indrek Sammul), kurja kehastus nii laval kui ajaloos, ning annab mõista, et igas inimeses leidub kurja. Ent hea ja kurja üle valitseb ometigi tung ellu jääda. Hirm vallandab erinevad instinktid ja need on impulsiks valikutele. Inimese elu aga baseerubki valikutel.
Lavastuse alustekstina on Klaus Manni “Mefisto” (1936) põnevalt detailiderohke lugu mehest, kelle valikuid juhib hirmu kõrval edevus. Peategelane Hendrik Höfgen (Juhan Ulfsak) on näitleja, kelle unistustel pole piire ja kes endas võimust võtnud kõhkluste küüsis ei suuda enam piiri hea-kurja vahel selgelt eristada.
Kuratlik jõud tõstab pead
Höfgen pöördub ikka ja uuesti oma teatrikaaslaste poole kõhklustega, ta maadleb iseendas oma edevusest tulenevate kihkudega. Mängides end õrnatundeliseks ja tühiseks, manipuleerib kohalik staar kõigiga halastamatult oma edu nimel, jäädes ustavaks vaid teatrile. Ja nii selgitab Höfgen publikule, et “minu jaoks eksisteerib ainult teater ja mina eksisteerin teatris.”
“Minu jaoks eksisteerib ainult teater ja mina eksisteerin teatris.”
Hendrik Höfgen, “Mefisto”
Kuratliku Mefisto rolli ihaleva Hendrik Höfgeni osatäitjaks on valitud ei keegi muu, kui mees, keda alles mäletame oma kodumaiste teatriauhindade galaõhtul esinemas Vaclav Haveli sõnadega “kunstnik, kes on võitjate poolel, on alati kahtlane.” Juhan Ulfsaki sõnavõtt jättis meie ühiskonda mõtlemapaneva jälje. Tema loodud Höfgeni karakter astub julgelt sealt järgmised sammud edasi.
Tõepoolest, Höfgeni ei huvitagi, mis tema ümber ühiskonnas toimub. Õhku kerkivad taas igivanad küsimused: kas eesmärk pühitseb abinõu, millise hinnaga, kelle arvelt? Hea teater on see teater, mis aitab tõstatada küsimusi ja pöörata tähelepanu. Ja seda antud lavastus peaosalisega eesotsas jõuliselt ka teeb.
“Kas te ei näe, kuidas kurjus meie ühiskonnas juuri ajab?”, küsib Moppeli lavastus. Mõistagi on lavastus kunstniku üks eneseväljendusviise. Sealjuures eeldatavasti ka kogu teatri või trupi moraalne hääletoru. “Ära seleta, vaid näita!” õpetatakse teatrikoolis ABC-d. Ja Moppel näitab. Rõõmuga. Erinevate vahenditega. Tuues lavale sada aastat tagasi kirjutatud loo, mis Eestis viimaste aastate poliitilises valguses näib uskumatult aktuaalsena.
“Kas te ei näe, kuidas kurjus meie ühiskonnas juuri ajab?”
Mari Rostfeldt (K. Moppel “Mefisto”)
Lavastaja on mõnuga pikkinud tähenduslikke sümboleid nii teksti kui visuaali, lastes neil särada hõredas lavakujunduses kõrvuti klassikalisest lavateatrist eristuvate tehniliste lahendustega. Publik viiakse otse teatri lavataguste ja kuluaaride sosinate ja intriigide keskele, mis suurel ekraanil vaatajale eriti lähedale tuuakse. Ühel hetkel püütakse kurja juuri lahti kangutada ning teatris töötav nats Miklas (Lauri Kaldoja) minema peletada. Sama ekraani kaudu näidatakse ka tilgake õrnust ja armastust, kui Höfgen oma varjatud armsama Julietta (Sandra Ashilevi) juurde poeb. Ent kõik need hetked kaovad hirmujudinaid tekitava Hitlerjugendi kurjakuulutava marsi alla.
Kurjusel on oma värv
Olukordi pingestavana mõjuvad ka näitlejate ilmumised publiku sekka. Kulminatsiooniks on ähvardavalt karjuv Ministerpresident viidud otse vaatajate peade kohale, rõdu ehtivate punaste natsilippude kõrvale. Ilmselgelt on mõistetavad tegelaste kõnesse nii muuseas põimitud tähenduslikud killud à la Saksa 200 või surma sümbolina teatrilavale seisma toodud luukere. Kuid kurjusel on oma värv. See masendavalt lummav veripunane värv, mis veab Höfgeni isiklikku arengut läbi terve loo käsikäes ühiskonnas toimuvate sündmuste käiguga, seob kommunismi ja natsismi otsad kokku ilusaks lehviks kingitusele, mida lahti harutades tunneb vaataja ühtaegu rõõmu kui õudu. Ulfsaki oskuslikult paindlik ja suuresti füüsiline mäng toob välja Höfgeni jantliku ja naivistlikuna näiva kavaluse, mida toetavad teravalt silma torkavad punased sukad, punane magamistuba ja eredana kesk lavapimedust särav punane Mefisto rüü. Seejärel hoopis sinimustvalges kombinatsioonis svastikaga ehitud lippude rivi ehmatab saali üdini vakka.
Laval tehtavate valikute paralleele tänasesse päeva tuua on nii lihtne. Ja siin me oleme, taas keset demokraatiat ja rahva valikuid. Kas maadeldes hea ja kurja vahel, vahendeid valimata, jõuame lõpuks peole, kus külm õlu vahutab ja erinevuste unustades lauldakse üheskoos rõõmsalt “Õllepruulijat”?
Eesti Draamateater, lavastus “Mefisto” ja arvustus leitav ka Draamateatri kodulehel SIIN
Autor: Mari Rostfeldt
No Vestlus