Süda hüppas rõõmust mul päeval, mis Stockholmi fotomuuseum Fotografiska Museet otsustas oma filiaali Tallinnasse teha. Sinnamaani käisin mitmel korral näitusi vaatamas Rootsi pealinnas. Ikka õhtul laevaga üle mere ja järgmine päev tagasi.
Rõõmu valmistab ka asukoha valik. Fotografiska maja Tallinnas on superhästi valitud. Stiilipunkte annan mina kohe 10 ja näituste väljapanekut on ju kiitnud ka välja pandud tööde fotograafid ise.
Peale eilset kohtumist Nick Brandtiga mõtlesin, et näe, mul on kuus lemmikut fotograafi siin maailmas, neist kolmega olen tänu Tallinna Fotografiskale juba isiklikult kohtunud. Grrrreat!
NICK BRANDT
Esimest korda koperdasin Nick Brandti tööde otsa muidugi internetis. See võis olla umbes 8 aastat tagasi, kui oma uue kodu jaoks sisustust ja pilte otsisin. Ma veidi fännan erinevaid mõtteid, mis tulenevad feng shui‘st. Seega otsisin oma koju pilte, kus on loomad, aga kahe kaupa. Värvivalikul olen ma hästi lakooniline. Must ja valge on mul alati good way to go, ehk siis saate ju aru, et Nick Brandti mustvalgeid Aafrika loomade pilte nähes sulas mu süda sekundiga! Tol ajal pildistas mees veel filmile, mis annab selle eheda reaalsuse käsikäes uneleva romantilise hõnguga, mis teevad tema fotodest väga unikaalsed pildid.
Eile, 3. septembri õhtul, aastal 2021, mil koroona piirangute tõttu üht koma teist ei toimu ja kehtivad mõnedki senimaani harjumatud piirangud, avati Tallinna Fotografiskas [rootsipärane hääldus: fotogra:fiska, meenutab eestikeelse sõna fotograafiline hääldust] Nick Brandti näitus “See Tühi Maailm. Meile jääb vaid tolm.” Autor oli ise kohal ning hoolimata jetlag‘ist põhjustatud väsimusest vastas vapralt 2 tundi küsimustele. Pärast jagas ka autogramme.
Kasutasin võimalust ja tegin endale kingituse. Uhkeid fotoraamatuid mul väga palju ei ole. Autogrammiga on Kaupo Kikkase “ANSEL”, sest toetasin Kaupo projekti Hooandjas 2019. Lisaks mõned ilusad, ilma autogrammideta fotoraamatud. Nüüd on siis ka Nick Brandti “The Day May Break”, mille ametlik maailmaesitlus tuleb alles 7. septembril 2021. Vot siis, oleme ajast eest, jehhuu!
See on nüüd minu hommikune coffee table book. Tõmban enda diivanile kerra, jalad pleedi all, võtan oma kohvikruusi ja lappan neid muinasjutulisi fotosid, kus uduvines kurvalt unistades on inimesed ja loomad, kes ilma teineteiseta elada ei saa, ent üks teist järjekindlalt hävitab.
Minu vaieldamatud lemmikud Nick Brandti töödest on 2002 pildistatud emalõvide pilt ja 2008. aastast pärit päid kokku suruv lõvidepaar. Võin neid kaadreid silmitseda lõputult. Vaimustusega. Südamevaluga.
Reedel Fotografiskas avatud näitusel näeb vaataja muutusi Nick Brandti fotograafias – ta on võtnud kasutusele digitaalsed töövahendid ja tugevad värvid, näiteks punane ja sinine. Punane nagu veripunane ja sinine nagu tehniline sinine. Need värvid toovad veel rohkem esile inimese poolt rikutud looduse ja loomuliku elu tasakaalu. Punktiks i peal on inimeste nägudelt vastu peegelduv mobiiltelefonide valgus. Vaikiv õud.
Sajandi alguses pildistas mees filmile. Õigete kaadrite saamiseks istus ta nädalate kaupa Aafrikas loomade keskel ja ootas, ootas kuni loomad ta omaks võtsid ning segamatult end pildistada lasksid. Viimane kümnend on ta aga otsustanud digifoto kasuks. Esiteks saastab digifoto vähem keskkonda. Filmi ilmutamiseks vajalik keemia on ikka hirmsa mõjuga meie ümbruskonnale. Teiseks on mahukate ja kallite fotoprojektide juures mehe jaoks oluline automaatikat kasutada ning kohe esimesel võimalusel pildistatud materjal üle vaadata.
Ent istub ja ootab ta endiselt. Näiteks peale hiigelsuure loomafoto väljatrükki paigaldatakse see linnaruumi ootamatusse paika, fotograaf seab tehnika valmis ning varjub kõrvale ootama. Nii on sündinud foto silla alla seatud elevantide pildist, kuhu kõrvale saabub hulk kodutuid oma igapäevaelu fluidumiga. Minge näitusele, pilt on seal üleval.
Kuid Nick Brandt kasutab ka poseerivaid inimesi, nagu alloleval pildil näha. Uues raamatus. “The Day May Break”.
Minu südamele kõige lähemal seisavad siiski mustvalged fotod. Brandti udus ja staatilises vaikuses justkui ootaval positsioonil olevad loomad ja inimesed on nii lummavad, et neid pilte võib vaatama jäädagi. Endised farmerid ja kalamehed. Endised vabad hinged, loodusega kooskõlas elanud loomad. Ootavad. Et ma võtaksin midagi ette. Et sina võtaksid midagi ette. Et inimesed võtaksid midagi ette. Nagu Nick Brandt ise ütleb: me võime kõik olla natukene vähem või rohkem Greta Thunbergid.
“Nick Brandt is an artist and witness who seizes bleak and desperate fates, and by some mystery and alchemy transmutes these into a gesture of poignant and painful beauty.
— Yvonne Adhiambo Owuor
It has been an eon, and then some, since I experienced contemporary photographs of people of African roots created by a person of Euro-American origin, that were this tender, human and gorgeous.”
From the Foreword to The Day May Break
Author of Dust and The Dragonfly Sea.
No Vestlus