Kas pole nii, et inimesed kipuvad jagunema kahte lehte: need, kes janunevad enam innovatsiooni ja senitundmatute liikide või tehnoimede järele, ning need, kes armastavad rohkem ajalugu, vanu tarkusi ja mütoloogiaid. Ühed fantaseerivad võimatu võimalikuks saamisest, uute maailmade avastamisest. Teised aga unistavad ammustest aegadest ning unustusse kadunud kangelaste seiklusrikastest eludest. Muidugi, seal kusagil kõrval heljub valgel pehmel pilvepadjal Tove Janssoni muumide maailm ja veel mõned kentsakad maailmad, mis nagu pole ei üks ega teine. Need on sellised ühtmoodi jalaga maa peal, realistlikes oludes aset leidvad lood. Teisalt on need seiklusjutud täis kummalisi olevusi ja salapäraseid mõtteid. Kui on vaja valida oma esimene eelistus, siis kuhu suunda sina vaatad? Edasi tundmatusse? Või tagasi, möödunud põnevusse?
Mul tuleb meelde hetk, mil lapsed teatasid, et niimoodi enam asjalood jätkuda ei saa! Ema lihtsalt PEAB Harry Potteri filmid ära vaatama. Kui tõesti raamatuid kuidagi loetud ei saa. Püüdsin selgitada niipidi ja naapidi, et ulme ja fantastika pole kuskilt otsast minu rida, ent see ei aidanud ühti. Pressiti minult kokkulepe välja ja hakkasime otsast peale vaatama. See vaatamine oli üsna lõbus, tunnistan takka järgi. Hirmus ka. Veidikene. Küll aga tajusin, et rikkusin lastel hulga lõbu ära teatades, et muidugi on tegu suurepärast kirjanikuga, aga siiski-siiski! J. K. Rowling on oma Potteri sarjas ju silmnähtavalt laenuks võtnud või ära kasutanud maailma erinevaist paigust pärit legende ja müüte, kangelasi ja olendeid, pühakuid ja nimetusi-keeli.
Nagu hiiglama pika salli kudumine erinevatest kultuuridest pärit mustrites. Osav peab olema, selge see. Aga kui palju Potteris originaalset on?
Miks mulle Potter meeldib? Sellele on kerge vastata. Äratundmisrõõm. Veidi sama asi on ristsõna lahendamisega. Sulle antakse ette mingi väide või küsimus, esimese hooga sa ei taipa, sa otsid ja otsid, ja siis tuleb salamahti meelde millega või kellega on tegu. Sealt edasi on juba maitse asi, kuidas neid elemente kokku põimitakse.
Veidi sama lugu on Norra kirjaniku Siri Petterseni (s. 1971) Kaarnaringide seiklussarjaga. Siit on väga lihtne leida põhjamaiseid müütilisi ja ajaloolisi motiive. Kes aga Põhjala muinasaega, viikingite seiklusjanu, ruunikive, ravimteesid ja muud sarnast armastab, see tunneb end hästi ka selle raamatusarjaga.
“Münt tõi veidi leevendust ja Hirka korvis oli seda piisavalt, et jätkuks lume tulekuni.”
Tegelastele on antud põnevad nimed, välja on mõeldud oma keel, tegevus toimub kord ühes maailmas, kord hoopis teistsuguses maailmas. Läbi triloogia on tähtsal kohal lapsena võõrasse maailma sattunud 15-aastane tüdruk Hirka, kes nii ühel kui teisel põhjusel on tagaaetu, võõras, ainulaadne. Ennast otsides põrkub tüdruk võõraviha ja saladustega, poliitiliste intriigide ja võimuihaga. Fantaasiarikas lugu põhjamaise olustiku ja karmide tegelastega paneb raamatut kiirelt neelama. Lootust annavad sõprus, inimlikud tunded ja kontaktid, ajalugu ja tugevad põhimõtted. Alguses tundub tekst eesti keeles lugedes isegi veidi võõras. Täitsa huvitav, see vist ongi minu esimene fantastika raamat. Siiski, lugu läheb ruttu põnevaks. Ja leheküljed edenevad lennates.
Siri Pettersen on meedia poolt ristitud juba kui “Norway’s Fantasy Queen”, kes sündinud virmaliste all ja kelle kujutlusvõime ei tunne piire. Minu jaoks on tõeliselt kurb, et eesti keelde on jõudnud ainult I osa. Norras ilmus “Odinilaps” juba 2013. aastal ning sellele on järgnenud veel kaks osa: “Råta” (“Mädanik”) ja “Evna” (“Jõud”). Kirjastuses Varrak välja antud “Odinilaps” on praeguseks jäänud eesti keeles ainukeseks osaks Kaarnaringide triloogiast.
Muidugi võib lugeda teistes keeltes. Minul on teine ja kolmas osa loetud rootsi keeles. Hetketi tundus mulle, et teine osa on veelgi parem kui esimene. Lugeja ette manatakse meile endile väga tuttav maailm, hukule määratud maailm. Autor kirjeldab äärmiselt mõjusalt meile koduks olevat olustikku teise pilgu läbi, mis näitab kõik jubedused eriti valusalt kätte. Hirka seiklused jätkuvad, mängu tuleb ka armastus. Kogu triloogia on väga ladusalt jutustatud lugu, kus põimuvad kadedus ja kättemaksuiha. Kõik ütlemata inimlikud iseloomuomadused.
Loodame, et kunagi tõlgitakse ikka Kaarnaringide sarja teised osad ka eesti keelde. Ma olen veendunud, et kui autorit ja esimest raamatut Eesti lugejale rohkem tutvustataks, siis leiaks see siin ka omad fännid.
Kusjuures! Täna on hea hetk soetada endale Kaarnaringide sarja esimene osa, sest Varraku kodulehel on raamat müügil 5 euroga. Kasutage võimalust!
Aga Siri Petterseni raamatut soovitan väga noortele. Või siis neile, kes hingelt noored ja seiklushimulised.
PS. Infoks neile, kes teetassi uudistavad – see pole tavaline must tee, vaid on meie oma põhjamaine must taimetee ehk fermenteeritud põdrakanep. Leiate blogi nurgapoest. Kekkan veidike ka oma uue teesõelaga, mille hankisin Stockholmist Indiska poest. Sealt leiab üldse igat sorti lahedat teekraami. Neil muideks e-pood ka. Teise tõin Katile, punase tähekesega. Jõulukingiks.
No Vestlus