Tühja koha pealt mõtteid väga ei tule. Minul vähemalt. Ent kusagilt see siiski tuleb. Innustus. Loominguline puhang, mõttelend, hingestav säde. Selleks on nii vähe vaja. Vahel piisab lihtsast vaarikapurust teetassis või koogi peal.
Lihtsate asjade taga on sageli siiski rohkem. Keegi ootas pikisilmi kesksuve, mil valmivad pehmed ja õrnalt karvased vaarikamarjad. Lootuses, et on piisavalt päikest ja parajalt vihma. Siis noppis ta mahlased vabarnad korvi. Ükshaaval, sest igasse marja on vaja sisse vaadata. Vaarikad peaksid olema puhtad ja ussitamata. Seejärel laotab ta need laiali, lükkab masinasse. Kuivama. Siis vaja leida purk või paberkott, kuhu see ilus punetav vaarikapuru sisse panna. Kõik käsitsi.
Praegu, kesk viiruste lainet, polegi muud teha, kui aina teed keeta. Minu lemmik on vaarika-piparmündi teesegu. Üldse on vaarikas, piparmünt ja šokolaad üks superkombo. Seetõttu on täiesti normaalne, et vaarika-piparmüdni tee kõrval tekib isu šokolaadikoogi järele. Mitte mingi tervisliku variandi, vaid korraliku munade ja või ja suhkruga šokolaadikoogi järele. Mis pakataks kaloritest ja kosutaks korralikult. Selliseid on palju erinevaid prantsuse variante ja teab-mis-veel variante. Taevalikult maitseb aga Perenaise blogis leitav Prantsuse šokolaadikoogi retsepti järgi tehtud küpsetis. Ma tõepoolest soovitan. Isiklikult panen küll 1 dl vähem suhkrut. Aga eks see ole maitseasi. Timmida saab ka taignat mekkides. Aga kook koosneb vähestest asjadest ja saab ruttu valmis. Ongi ainult:
tume šokolaad
või ja suhkur
munad
ainult ÜKS SUPILUSIKATÄIS jahu
vaarikapudi peale ja 25 min ahjus
(täpsed kogused leiate Perenaise blogist)
Tõeline hea kiirabi, kui sõbrad juba ootamatult kohal. Aga minul polnud kedagi külas. Lappasin hoopis oma vanu kirjutisi. Sahtlis ootab juba mõnda aega üks vihikutäis miniatuure. Mul on tunne, et on aeg üht neist teiega jagada.
*
Rongivile kaigub läbi suduse sügispäeva ja annab hetkelise elumaigu siia hallusesse. Päev küll, jah, kuid võimatu on öelda kellaaega. On see hommik või pealelõuna, kes teab. Raagus aiamaal, keset mahajäetud kasvuhooneid õõtsuvad kollakate varte otsas viimased mahlased vaarikad, mis ei maitse magusalt ega suviselt. Kuivetunud vaarikaraod kaarduvad mudases aianurgas niiskuse ja kõdu kohal. Nad keelduvad kangekaelselt murdumast. Õhus on rõskust. Noor mees tõstab tumeda jope krae kõrvuni ning astub otse vaarikatesse. Raginal trügib ta paar sammu ja seisatab, keerab pea raskes õhus kõlanud üürikese vile suunas, jääb ootama. Puude taga võib aimata rongijaama perrooni. Sealt ei kosta sagimist ega hääli. Kerges sahinas kaob rong suurlinna poole. Seegi kord ei tulnud kedagi.
*
No Vestlus