Eesti Vabariigi aastapäevast saati on päikesekollane ja taevasinine värv saanud sootuks sügavama tähenduse. Ühtäkki on see värvikombo vabaduse sümboliks. Neid värve kantakse uhkusega, armastusega ja toetuseks. Tunnistan ausalt, et mul on sest saadik olnud raskusi sotsiaalmeedias toimetamisega. Info mõttes võivad need meediakanalid olla kasulikud. Samas aga tekitab vastumeelt igasugune jätkuvalt kerglane reklaam ja loba. Ja seda on palju. Raske on mõista, et inimesed ei taju – maailm on muutunud.
raamat
Kjarvalsstaðir. Fossvogur. Keflavík. Flekkuvík. Njarðvík. Reykjavík. Suðurnes. Islandi keel on imeline. Neid kohanimesid hääldada püüdes läheb keel veidi sõlme. Vahva harjutus. Minge Google Translate lehele ja seal saab kuulata, kuidas islandlased ise hääldavad. Hulda Hermannsdóttir. Peategelane raamatust. Ragnar Jónasson. Autor. Islandilt. Autor, kelle teoseid on maailmas müüdud üle 3 miljoni eksemplari. Tutvustustest võib lugeda, et võimas nordic noir ja ameeriklaste jaoks suisa Alfred Hitchcocki sugemetega. Võib-olla tõesti. See möödunud sajandi suur filmimees paistab ise nii pehme, just nagu Islandi kohanimed õiges häälduses, ent ometi on tema filmid ootamatud ja õudsad. Ettenägematu lugu on ka Ragnar Jónassoni “The Darkness”, mis on esimene raamat triloogiast Hidden Iceland.
Kas pole nii, et inimesed kipuvad jagunema kahte lehte: need, kes janunevad enam innovatsiooni ja senitundmatute liikide või tehnoimede järele, ning need, kes armastavad rohkem ajalugu, vanu tarkusi ja mütoloogiaid. Ühed fantaseerivad võimatu võimalikuks saamisest, uute maailmade avastamisest. Teised aga unistavad ammustest aegadest ning unustusse kadunud kangelaste seiklusrikastest eludest. Muidugi, seal kusagil kõrval heljub valgel pehmel pilvepadjal Tove Janssoni muumide maailm ja veel mõned kentsakad maailmad, mis nagu pole ei üks ega teine. Need on sellised ühtmoodi jalaga maa peal, realistlikes oludes aset leidvad lood. Teisalt on need seiklusjutud täis kummalisi olevusi ja salapäraseid mõtteid. Kui on vaja valida oma esimene eelistus, siis kuhu suunda sina vaatad? Edasi tundmatusse? Või tagasi, möödunud põnevusse?
Süda hüppas rõõmust mul päeval, mis Stockholmi fotomuuseum Fotografiska Museet otsustas oma filiaali Tallinnasse teha. Sinnamaani käisin mitmel korral näitusi vaatamas Rootsi pealinnas. Ikka õhtul laevaga üle mere ja järgmine päev tagasi.
Rõõmu valmistab ka asukoha valik. Fotografiska maja Tallinnas on superhästi valitud. Stiilipunkte annan mina kohe 10 ja näituste väljapanekut on ju kiitnud ka välja pandud tööde fotograafid ise.
Peale eilset kohtumist Nick Brandtiga mõtlesin, et näe, mul on kuus lemmikut fotograafi siin maailmas, neist kolmega olen tänu Tallinna Fotografiskale juba isiklikult kohtunud. Grrrreat!
See väike tüdruk alustas kümme aastat tagasi kooliteed. Kui täna jalutame linnas Draamateatri poole, siis hüüatab ta raamatupoe vitriinakendest möödudes: “Vot seda ma tahaksin küll lugeda!” Jään seisma. Hiigelsuure aknaklaasi taga lebab riiulil musta soliidse kaanega raamat. Loen: “Lehman Brothers”. Äkki see ei ole see näidend, julgen küsida. Äkki see raamat on midagi majandus- või pangandusajaloo sarnast? “Mis siis, ma tahaksin lugeda”, saan vastuseks. Nojah. Meil on tegelikult Draamateatris mängitavale “Lehman Brothers” etendusele juba piletid. Kooliaasta alguse kingitus, lähemegi kohe 1. septembri õhtul. Väga oodatud kingitus. Tüdruk on tegelikult seda juba näinud, mina lausa kaks korda.
Lehman Brothers. Itaallasest autori kirjapandud lugu kolmest vennast otsimas Ameerika unistust. Suurepärane lugu sellest, kuidas unistust ellu viia ja kuidas see erinevate põlvede jooksul jälle kaotada. Lugu sellest, kuidas üks hoogsa lumepallina veerenud pangandusmaailm kokku kukub.