0
Teatrirännakud

Põlvkondade kasvamine

Lapse portree_fotograafMariRostfeldt

See väike tüdruk alustas kümme aastat tagasi kooliteed. Kui täna jalutame linnas Draamateatri poole, siis hüüatab ta raamatupoe vitriinakendest möödudes: “Vot seda ma tahaksin küll lugeda!” Jään seisma. Hiigelsuure aknaklaasi taga lebab riiulil musta soliidse kaanega raamat. Loen: “Lehman Brothers”. Äkki see ei ole see näidend, julgen küsida. Äkki see raamat on midagi majandus- või pangandusajaloo sarnast? “Mis siis, ma tahaksin lugeda”, saan vastuseks. Nojah. Meil on tegelikult Draamateatris mängitavale “Lehman Brothers” etendusele juba piletid. Kooliaasta alguse kingitus, lähemegi kohe 1. septembri õhtul. Väga oodatud kingitus. Tüdruk on tegelikult seda juba näinud, mina lausa kaks korda. 

Lehman Brothers. Itaallasest autori kirjapandud lugu kolmest vennast otsimas Ameerika unistust. Suurepärane lugu sellest, kuidas unistust ellu viia ja kuidas see erinevate põlvede jooksul jälle kaotada. Lugu sellest, kuidas üks hoogsa lumepallina veerenud pangandusmaailm kokku kukub. 

LEHMAN BROTHERS / Draamateater

Stefano Massini kirjutatud näidendi tekst on ilmselgelt väga hea. Väga pikk ja väga hea. Mul on ka hea meel, et see tüdrukule hinge on pugenud. (Kuigi võibolla on seal hinges hoopis meie näitlejad, eriti Priit Võigemast, mine võta kinni.)

Kuuldavasti on seda teksti Draamateatri lava jaoks kõvasti kärbitud, 100 lehekülge või midagi.  Ilma originaalteksti lugemata on siiski tunne, et see on teinud asja veel paremaks. Nii et võib-olla peaks isegi raamatut lugema. Huvitav on fakt, et Massini “Lehman Brothersi” première leidis aset 2020. aasta sügisel ühtaegu nii Eesti Draamateatris kui ka Broadwayl, Tallinnas 9. septembril ja New Yorgis 20. oktoobril.

Lavastaja Hendrik Toompere jr Tõlkinud Margus Alver
Kunstnik Laura Pählapuu, kostüümid Kärt Ojavee Videokunstnik Alyona Movko
Helikujundaja Lauri Kaldoja Valguskujundaja Priidu Adlas
Mängivad Mait Malmsten Guido Kangur Priit Võigemast
Muusikud laval Joel Remmel Heikko Remmel või Mihkel Mälgand Ahto Abner
Etendus on kolmes vaatuses (see tähendab, et saab õhtu jooksul kaks! korda teatrikohvikus käia, nämm!)

Lugege kindlasti kavalehte, väga huvitav lugemine: LEHMAN BROTHERS

Kangur, Malmsten ja Võigemast on minu jaoks nii õdusalt kokkusulanduv trio. Meeste omavaheline side on tugev, liikumine plastiline ja neid korraga nii erinevates rollides nähes ei tekkinud kordagi tunnet, et kusagil oleks üleliigne konarus või haigutaks paus. Lavastus on üsna pikk. Pikk tänase teatrikülastaja jaoks. Istuda reede õhtul peale töönädalat 4 tundi klassikalises teatris ei ole just igaühe jaoks mugav. Ent see tempokas ja emotsionaalne karakterimäng hoiab ka tõsisema töömehe tähelepanu laval ja etenduse lõppedes ei pea keegi paljuks plaksutada pihud tuliseks, trampida-vilistada ning püsti tõusta. Ühelt poolt tajun igati, et tegu on hoogsa kassatükiga. Ent tõesõna, see on täiesti ärateenitud menu! Iga näitleja ja muusik annab tervikuna oma panuse. Niisama mugavaid üle lava jalutajaid selles lavastuses ei ole. Mis parata, muudes Draamateatri suure saali lavastustes juhtub neid ikka olema.

Teatriga on ses mõttes lihtne, et kui tajud lavalt saali imbuvat energiat, mis tekib näitlejate omavahelisest mängurõõmust, siis ongi näitlejate töö tehtud.

Autor Stefano Massini on kogenud lavastaja ning näitekirjanik. Mulle tundub, et tema näidend on väga teadlikult ja hästi loodud laval ette kandmiseks. Tekst ei hõlma väga pikki või keerulisi lauseid. Sõnastus on lihtne, tabav ja poeetiline. Luule rütmi on tunda läbi terve loo ja see annab kogu lavastuse lõikes dialoogile mõnusa pehme tempo. Draamateatri lavastusmeeskond koos näitlejatega on nii kenasti erinevate rollide vahetused dialoogi põiminud – kord esitlevad näitlejad täiskasvanud mehi, kord vanaätte, kord meeste prouasid või hoopis väikseid lapsi – ja jutustava kõne, et see pigem seob erinevad osad omavahel ilusaks tervikuks ja jooksutab kogu lugu kui filmi vaataja ees. Ja meie silmad läksid särama.

Visuaalis domineerib must ja valge. Minu mekki värvikombo, hahaa! Lihtne värvikombinatsioon toetab mu meelest väga hästi ühtaegu vendade, ja tegelikult kogu perekonna, raudseid põhimõtteid kui ka Ameerika (tehnoloogia ja majanduse) ajalugu. Sama must-valgelt vastandlikud kui on lava nurgas mängitava vana klaveri klahvid, on ka vendade põhimõttekindlad traditsioonid versus nende avatus uutele äritegemise võimalustele ja viisidele. See vastandumine kestab järjekindlalt põlvest põlve, ometi leidub hetki, kus:

“Emanuel seisab nagu post ega lausu musta ega valget…”

S. M.

Ega minul ka midagi suurt öelda pole. Ajab naerma, et see tüdruk enam küll väike ei ole. Loeb rohkem kui mina. Eks ma pean siis selle raamatu hankima.

PS. Draamateatri “Lehman Brothers” on vanemale koolieale igati sobilik, ma ütleks. Sest lihtsalt kinnitab noortele, et teater võib tänases maailmas ka ikkagi mõnus meelelahutus olla, samas on hariv ning äratab huvi ettevõtluse ja finantsmajanduse ajaloo vastu. Viimane kõlab hirmuäratavalt, aga sisuliselt see nii just on. 🙂

Sulle võib ka meeldida

No Vestlus

    Kommenteeri