Vihmase ilmaga kisub kohe eriti teatrisse. Kummaline fenomen. Ühest küljest on sinna tüütu minna. Tilkuvad riided ja garderoobis täiesti ülearusena näiv vihmavari just ei tiivusta. Teisalt aga on teatrisaali kuidagi eriti mõnus kehva ilma eest peitu pugeda ja teatrikohviku muhe jutuvada tundub ka nii tore.
Täna kallab nii mis jube, aga ma otsustasin siiski teatrisse mitte minna. Kaugel polnud võimalus, et ma oleksin täna olnud uhke “Serafima ja Bogdan”, Tartu Uus Teater, etenduse pileti omanik. Vaatan unistades vihmamärjast aknast välja ja mõtisklen, et kas ma oleksin olnud võimeline selle tuule ja vihmaga Kalamajast Peipsi veerde sõitma ja 4 tundi 11-kraadises suveõhtus istuma. Vist isegi oleksin. Aga siin ma ikkagi istun, soojas toas, villased sokid jalas.
Vihmast mõeldes meenub mulle üleeelmisel hooajal nähtud Draamateatri “Põud ja vihm”, mis oma kompaktsuses meeldis mulle just originaalse võrukeelse kõne pärast. See oli tolle hooaja lavastustest üks mu lemmikuid. Kurvastusega kuulsin, et just keele tõttu polevat see lavastus üldse kuigi menukas olnud. Ei tea, kas see jutt vastab tõele. Igatahes olin kurb, et hea lavastus nii ruttu teatrilavalt maha võeti. Seetõttu jäin mõtlema, et mis on need kriteeriumid, mille alusel valikuid tehakse – seda lavastust mängime aastaid, aga seda teist siin ainult ühe või paar hooaega. Vahel on see väga arusaadav, vahel mitte.
Ma loodan, et “Serafima ja Bogdani” mängitakse järgmisel suvel ka.
JÄNESEURG / Tallinna Linnateater
Ühel vihmasel esmaspäeval sattusin ootamatult Linnateatrisse. Minek ei olnud ette planeeritud. Ent kui tund enne etenduse algust kuuled, et inimesed on loobunud piletibroneeringutest, ega siis pole enam aega kaaluda, tuleb teatrisse vudida.
Täiesti lavastuseväline vahemärkus, et esimest korda sattusin tookord teatrimajja sisenedes olukorda, kus pisteti sõbralikult elektrooniline kraadiklaas vastu mu kaela. See oli september 2020. Protseduur läbiti kiirelt, mõne hetkega. Rõõmus teatrifänn tunneb end ilmselgelt teatris kõige paremini, nii ka mina – igasugused haiguseilmingud mul puudusid ja pääsesingi kultuurile ligi! Juhhei!
Vaatame, vaatame, mis selle aasta sügis toob. Teatripileteid on mul igatahes varutud omajagu.
Nonii, siis seal kavalehte sirvides tekkis mul endal kohe küsimus, et miks ma varem ei ole “Jäneseurgu” vaatama läinud, arvestades, et esietendust mängiti juba 2017. aastal? Tundub, et peamiselt on olnud kaks põhjust: traagika, valu ja lein – mõistan, et eluliselt olulised teemad, siiski olen neid alateadlikult vältinud; no ja lihtsalt väljamüüdud etendused 🙂
Juba 2017 märkis Kadi Herkül oma Sirbile kirjutatud arvustuses väga veenvalt, et käesolev lavastus on publikumenu ning seda mängitakse meelelahutusliku mõnuga ja väga professionaalsel tasemel veel pikalt. Herküliga olen täitsa nõus ja näedsa, siin see lavastus on, 2021 ja ikka veel laval.
“Jäneseuru” keskmes on perekond, kus ühel õel on 4-aastane poeg hiljuti surnud ja teine õde on jäänud äsja lapseootele. Lisaks on õdede vend lahkunud siit ilmast juba aastate eest.
Hoolimata mitmest traagilisest surmast perekonnas, on näidendi autor osanud probleemikäsitlusse sisse tuua humoorikaid momente ja lohutavat kergust. Ehk küll saalis on siin-seal kuulda naeruturtsatusi, ei ole lavalugu kuidagi naljakas. Inimene sünnib, inimene sureb. Ja surmad on väga erinevad. Ka lein võib olla erinev – kuidas leinab ema, kuidas leinab isa, kuidas leinab õde? Peamine on mõista seda erinevust ja erilisust. Saatuslike hoopide järel ei suudeta sageli aduda lähedase isiklikke tundeid. Sest kuidas määratleda milline on leina mõõdupuu? Etenduse lõppedes tundsin head meelt, et elu traagika suutis hoida hukkunud lapse vanemaid lisamata nende mahajäetuse tundele üksilduse valu. Kuid miski paneb tahtmatult mõtlema, et loo lõpu positiivsed noodid – kuigi nüüd ilma lapseta, on pere oma kodumajas ja koos koeraga siiski koos jätkusuutlik – kõlavad ebarealistlikult. Näidendi autor ei ole andnud ühtegi vihjet selgitamaks, miks see paar kooselu jätkab või kuidas see toimima saadi.
Rollidest jäi mulle silma Jason, keda kehastab Mikk Jürjens. Poisi veidi kerglane ja kohati ehk isegi liigne otsekohesus, samas terane ja heatahtlik suhtumine lapse kaotanud perekonda on hästi välja mängitud. Jason kipub vahepeal unustama, kellega ja miks ta laval vestleb, kuid tema kohmetus ja südamest tuleva andestuse palumine jätab väga eheda mulje.
Rain Simmul oma loomulikkuses ja pehmuses on veenev muserdunud ja naist toetada püüdev isa. Kuid kas leina saab jagada? Paratamatu on lapsevanemate võõrandumine, kui kumbki maadleb oma sisemise ängiga. Kui Elisabet Reinsalu emana askeldab ja küpsetab ja koristab, siis pereisa hoiab oma vastakas mõistlikkuses ikka kõigist mälestustest kõvasti kinni. Simmuli mängitud Howie hetkeline emotsionaalne vihapurse, tema ahastava väljaelamise moment mõjub seega etenduse üldise fooni taustal võimsana ning raputab hetkeks ka saalis istujaid – vaatajale jõuab sel hetkel väga kohale lapsevanemate reaalne kaotus.
Etendus ei jätnud mulle kardetud masendavat muljet. Eluring on vältimatu, õnnetused elus on möödapääsmatud. Süüdistused on mõttetud. Inimeste armastust ja jõudu näitab see, kuidas olukorraga kohanetakse, toeks olla suudetakse ja teineteist mõista püütakse.
Autor David Lindsay-Abaire
David Lindsay-Abaire (s 1969) on Ameerika näitekirjanik ja stsenarist. Tema näidend „Jäneseurg“ kingib meile valushelge kogemuse inimeste hinge teekonnast leina ületamisel. Tšehhovlik „naer läbi pisarate“ näitemäng võitis 2007. aastal Pulitzeri preemia ning kandideeris ka mitmele Tony auhinnale.
Tõlkija Kristiina Jalasto Lavastaja Madis Kalmet
Kunstnik Jaanus Laagriküll
Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov (Ugala Teater) Valguskujundaja Margus Vaigur (Endla Teater)
Etenduse juht Annika Rohtväli Fotograaf Siim Vahur
Mängivad: Becca Elisabet Reinsalu Howie Rain Simmul Izzy Liis Lass Nat Epp Eespäev Jason Mikk Jürjens
Lavastuses on kasutatud Ezio Bosso ja Nicholas Brodszky muusikat. Etendus on kahes vaatuses.
Esietendus 11. veebruaril 2017 Linnateatri Väikeses saalis Lai 23. Uuel hooajal mängitakse seda Salme Kultuurikeskuse väikeses saalis ja septembrikuusse on pileteid täna veel saada.
Vaata Linnateatri lavastuse JÄNESEURG kavalehte
PS. Mu oma uhke kavaraamat on kusagile isepäi kõndima läinud. Teised on veel riiulis alles, vt päise fotot 🙂
No Vestlus