Eesti Vabariigi aastapäevast saati on päikesekollane ja taevasinine värv saanud sootuks sügavama tähenduse. Ühtäkki on see värvikombo vabaduse sümboliks. Neid värve kantakse uhkusega, armastusega ja toetuseks. Tunnistan ausalt, et mul on sest saadik olnud raskusi sotsiaalmeedias toimetamisega. Info mõttes võivad need meediakanalid olla kasulikud. Samas aga tekitab vastumeelt igasugune jätkuvalt kerglane reklaam ja loba. Ja seda on palju. Raske on mõista, et inimesed ei taju – maailm on muutunud.
Kollane on ilus värv. Helekollane on ka Artur Alliksaare luulekogumiku “Päikesepillaja” kangast köide, mille vanemate juurest raamaturiiulist sain. Polegi teab mis vana teos. See on 1997. aastal Urmas Tõnissoni poolt koostatud ja hiljem vähemalt kuus korda kordustrükina ilmunud raamat. Üsna paks. Aeganõudev lugemine. Alliksaare luule pole mingi hõre tekst, millest silmad üle libistada. Seda tuleb tõepoolest lugeda.
Kas teate, et Lydia Koidula ja Artur Alliksaar elasid sama kaua – mõlemad vaid 43 aastat.
Muide, kes soovib endale samasugust kollasesse kangasse köidetud raamatut, kuhu luuletusi kirjutada, siis vaata aga vaata, siit Rabarajad.ee nurgapealsest poest saab: kollane inspiratsioonimärkmik
Vahel tekib tunne, et oma sõnadest ei ole kasu. Sest sõnu lihtsalt ei ole. Ja siis on tunne, et keegi on pannud kirja selle vajaliku. Selle olulise. Ja see on jäänud kuhugi igavikku. Õnneks mu tunne petab. Alliksaar on imeline luuletaja, kes valdab keelt ja rütmi. Ja nii palju kordustrükke näitab ometigi, et Alliksaart loetakse. Õnneks.
Hoolimata keerulistest päevadest, hoolimata sõjast, tuleb elus näha ka head. Ja head on meie ümber siiski palju. Meie kodutaevas on sinine ja rahulik. Kevadpäike särab ja värvib kõik heleda kollaseks. Otsin välja hiljuti tehtud lõngapildid. Järgmine postitus tuleb veidi pehmem. Luban.
No Vestlus