Ilmselt oli see 2020. aasta sügisel. Kuulujutud Eesti Draamateatri plaanist lavastada “Mefistot”, peaosas Juhan Ulfsak, levisid vaikselt linna peal. Kohtusin Drakadeemias Madli Pestiga, kes särasilmil teatas, et vot seda peab minema vaatama! Lavastab Kertu Moppel! Jäin mõtlema. Seepeale meenus mulle 1990-ndatel Tartu Vanemuises nähtud “Faust” (lavastaja Linnart Priimägi) ning ma polnud üldsegi veendunud, et minust Mefistofelese fänni saaks. Uurisin veidi asja. Kertu Moppeli sõnul inspireeris teda nii Klaus Manni romaan “Mefisto” kui Eesti ühiskonnas parasjagu toimuvad lainetused. Sukeldusin Raamatuvahetuse lehele ning tellisin endale nõuka lõpus (imede ime!) eesti keeles ilmavalgus näinud tõlke. Klaus Mann kirjutas selle “jutustuse ühest karjäärist” 1936. aastal Amsterdamis eksiilis olles. Kellele tolleaegsed teatrimaailma telgitagused huvi pakuvad, on see põnev lugemine. Ent arvestades tegelaste ja detailide rohkust jäin põnevusega Koppeli lavastust ootama. Siis ei teadnud ma veel, et “Mefisto” on olemas ka filmina!
lõngad
Sel nädalavahetusel randunud uduga saabus ka minu talvine kudumisetuju. Eelmistel aastatel võttis minus võimust salliarmastus. See on mul sügav ja tähelepanuvääriv. Sellest kirjutan eraldi teine kord. Ent eelolevaks talveks otsustasin valida projekti, mis on mu peas tiksunud juba väga ammust saati. Põlvikud. Ja need pole mitte niisama põlvini ulatuvad villased sokid, vaid need on erilised põlvikud. Uduse Iirimaa saaremustriga põlvikud.
Eesti rahvatraditsioonidele mõeldes meenuvad ikka ammused fotod, kus naised istuvad, vardad käes. Mul meenub ka kusagilt kuuldud ütlus, et vanasti ei istunud naised sugugi käed tulutult süles, vaid igat võimalikku hetke kasutati sokkide ja kinnaste kudumiseks või muu käsitöö tegemiseks. Mul on tihti käsilolev kudumistöö või heegeldus kaasas. Noh, kui kusagil käin. Ema-isa juures, sõpradel külas ja nii. Vahel harva julgen isegi laiema seltskonna juurde mõne töö kaasa võtta. Ja siis ikka märkan, et on inimesi, kes piiluvad veidi kummaliselt.