Eesti rahvatraditsioonidele mõeldes meenuvad ikka ammused fotod, kus naised istuvad, vardad käes. Mul meenub ka kusagilt kuuldud ütlus, et vanasti ei istunud naised sugugi käed tulutult süles, vaid igat võimalikku hetke kasutati sokkide ja kinnaste kudumiseks või muu käsitöö tegemiseks. Mul on tihti käsilolev kudumistöö või heegeldus kaasas. Noh, kui kusagil käin. Ema-isa juures, sõpradel külas ja nii. Vahel harva julgen isegi laiema seltskonna juurde mõne töö kaasa võtta. Ja siis ikka märkan, et on inimesi, kes piiluvad veidi kummaliselt.
PEENMOTOORIKA
Vanemate juures nädalalõppudel õhtusöögil istudes on mul mingi lõngapusa ikka süles. Emps naerab siis, et jajaa, Maril on muresall jälle kaasas. Ja tal on jumalast õigus. Minu kootud sallid ja heegeldatud pleedid on enamasti puhas käeline tegevus ehk peenmotoorika ja stressi maandamine. Sellise poolenisti automatiseeritud tegevuse ajal saab pea sinna kogunenud valupunktidest ja murepilvedest vabaks. Keha rahuneb, pinge õlgades kaob ja randmete sujuv liigutamine paneb vereringe tõhusamalt käima. Ma ei tea kuidas teiega lood on, aga mina kasutan oma töös palju arvutihiirt ja randme vabastamine pingest on minu jaoks väga oluline.
„Peenmotoorika arendab lapse väikeseid lihaserühmi: käelaba- ja sõrmelihaseid. Sõrmede ja randme liigutused muutuvad vabamaks. Käsi muutub painduvamaks, liikuvamaks, tugevamaks ja osavamaks. Areneb koordinatsioon silmade ja käeliigutuste vahel, silmade kontroll käte üle. Liikumine ei arenda last ainult kehaliselt, peenmotoorika on oluline lapse taju, tähelepanu, mälu, mõtlemise ja kõne ja hilisema lugemisoskuse arengus.” Pirkko Karvonen, „Liikumisrõõm“
Emps ise on meil terve elu kõva kuduja olnud. Tõeline eeskuju ja inspiratsioon! Ja no muidugi õpetaja. Tema kudumistempole à la sokipaar õhtuga ma muidugi järele ei jõua. Aga salle ja pleede ma teen ning mõnikord on mitu projekti korraga töös. Kuidas tuju on, nii valin ka lõnga, mida tahan käes hoida. Nende pleedide lõng on üks mu lemmikuid. Seega sai ühel talvel heegeldatud üks sall õele, järgmisel talvel vuhkisin endale samasuguse. Ja selge on mulle see, et käsitöö on stressivabastuse ja pingelanguse võti.
Peenmotoorika arendamise eesmärgiks on saavutada automatiseerunud tase, mil laps ei pea enam mõtlema liigutustele, vaid suudab teha kahte asja samaaegselt. /…/ Koolieelsetel aastatel muutub käe juhtimise oskus aina olulisemaks. See suurendab iseseisvust ja on seotud probleemide lahendamise oskuse ning õppimisvõimega.“ Pirkko Karvonen, „Liikumisrõõm“
Minu jaoks on käsitööga võimalik sobituda nii seltskonda kui teleka või raadio ette. Aga ühtviisi meditatiivsena mõjub see käeline tegevus igal juhul. Mul on rõõm näha, et olen lõngaarmastuse oma lapsele edasi pärandanud. Kui ta alguses pusis kohustusest, sest kooli käsitöötunnis oli vaja midagi teha, siis sel suvel heegeldas juba niisama suurest rõõmust. Kipa, kipa!
NAGU KAKS TILKA VETT
Nende pleedide heegeldamine sai alguse ühest üleliigsest Novita lõngatokist, mille nimeks 7 venda. See on suhteliselt paks villane lõng, sallid-pleedid edenevad sellisega päris tempokalt, aga ka mitte liiga kiiresti. Olin ostnud ühe toki sokkide kudumiseks (naiste sokipaari peaks ühest tokist tehtud saama). Aga sokkide kudumiseks isu peale ei tulnudki. Kui ma olen eriti väsinud ja tüdinud, siis eelistan heegeldada midagi väga lihtsat. Ma ei taha järgida ei mustrit ega lugeda silmuseid. Käed vajavad lihtsalt seda korduvat liikumist ja nobedat nõelaga põimimist. Kõik see tõepoolest rahustab ja peletab tüütud mõttekummitused eemale.
Kui mustrit ei ole, siis tuleb lihtsalt peale hakata. Kuna ei tea ju, kui laia või pikka asja tegema hakkad, siis tuleb alustada ühest silmast või sambast. Ah misasja, ühel sambal on kole igav üksi olla, parem oleks kolmekesi või kohe hoopis neljakesi. Seega alustan nelja sambaga. Pole üldse oluline kas poolsamba või kahekordse või millise sambaga. Ja siis muudkui kasvatad oma tööd, rida realt, ning mõnus kolmnurk hakkabki kasvama.
Mõlema pleediga olen poole töö pealt käinud poest lõnga juurde toomas. Enamasti shoppan ma oma Novitad Prismast, siis ei pea ekstra lõngapoodi minema. Aga vahel satun siiski ka Tallinnas asuvasse Hermanni tänava käsitööpoodi. Lõngatokke ostsin ühe või kahe haaval. Polnud ju aimugi kui suur sall või pleed tuleb. Kuna alati seda värvi pole, mida otsid, siis on mõlemal pleedil pool ühevärvilisega ja pool kirju lõngaga. Viimane on mõeldud sokkide kudumiseks, aga tühja sest!
Ilusad said need pleedid 😀
Hullult soojad on ka!
Ja koertele-kassidele meeldivad.
No Vestlus