Aasta alguses on hea võtta üks hetk, et vaadata tagasi möödunud aastale, korjata kokku kogetud õppetunnid ja mõelda kõigele, mis läks hästi. Loomulikult tõi 2021. aasta endaga kaasa ka parasjagu muremõtteid ja kurbust. Tõi ka kaotusi, pettumust ja halbu üllatusi, meile kõigile. Siiski proovin enda jaoks eelkõige esile tõsta need hetked, mis tõid uusi teadmisi ja taipamisi, inspiratsiooni ning hea tuju.
KODUELU
2021 aasta esimene pool oli paras väljakutse. Märksõnaks muidugi koroona, mis andis võimaluse pereseltsis rohkelt kvaliteetaega veeta. Lapsed olid distantsõppel ja neile see täitsa meeldis. Meie, täiskasvanud, proovisime püsida produktiivsed kodukontoris. Kõigele lisaks sattusin just kevadel lõpetama ülikooli ning lõputöö kirjutamine kodus tiksuva pere kõrvalt tõi kaasa parajas koguses ajutist meeleheidet ning lootusetust. Taastumine võttis aega kogu suve.
Tagasivaadates pole põhjust siiski liialt nuriseda, sest viimase lihvi kodu sisustuses said mitmed eluruumid. Suurim rõõm on mul ühe pikalt küpsenud idee teostuse üle, kui lõpuks korjasime kokku vanavanematelt ja meieni eri aegadel jõudnud graafilise kunsti, värskendasime raamid ning tegime ühe väga isikliku galeriiseina.
Esimesel võimalusel laiendasime kevadel elu terrassile, tekitates erinevaid istumiskohti, et nii päikeses kui varjus omaette olla. See päikeseloojanguvärvides rippkiik on pea 20 aastat vastu pidanud ja meie perele erinevates elupaikades rõõmu pakkunud, Ikea lamamistoolide raamid said mõni aasta tagasi värskenduse ning tumedaks õlitatud ning kõige uuem (ja vääääga mõnus) isend saabus terrassile suve alguses – ülimugav korvtool!
AIAELU
Jälgin mitmeid Skandinaavia aiakontosid Instagram’is ja mulle tundus, et juba paar aastat uputavad need suve lõpus imeilusatest daaliatest ehk maakeeli jorjenitest. Hea asi on see, et kui näpud sügelevad mulla järele juba veebruaris, võib hakata daaliatega mässama ja proovida neid ette kasvatada… Tüütum pool on aga see, et õitsemist tuleb oodata ca 6kuud ja minul juhtus nii, et mõne sordi puhul tulid enne öökülmad kui õienupud avanesid. Talveks tuleb daalia mugulad üles võtta ja talvituma suunata. Daaliad talvituvad meil kütmata garaažis, näis, kas tugevad jäävad ellu! Tänavu ma midagi ette kasvatada ei viitsi ja ka ühe köögivilja peenrakasti plaanin ubade asemel suvelillede jaoks ümber kohendada. Mulle meeldivad lõikelilled vaasis ning proovin ühe Tootsi peenra selleks tekitada.
Ürte, piparmünti ning hooajalisi lilli meeldib mulle terrassil kastides ning pottides kasvatada. Peamiseks põhjuseks on muidugi laiskus, sest hommikuse võiku peale murulauku noppida on terrassilt nii mugav ja lähedal. Murulauk on üldse tänuväärne taim, kasvab kehvades tingimustes mitu aastat ja ei nurise – minu suvine lemmik! Uuel aastal soovin terrassi veelgi liigendada ning lisada lillekaste juurde, istutades kõrrelisi ning oma lemmikuid – kosmoseid.
Tomateid kasvatasin eelmisel kevadel ette, seda viga enam ei tee. See kõik oli niiii tüütu 😃 Ja lõpuks oli taimi liiga palju, ma ei raatsinud neid ära visata ja kogu suvi möödus kasvuhoone džunglis.. Tänavu plaanin minimalistlikumat stiili – maksimaalselt 6 taime ja paluks mulle need ettekasvatatuna otse aiandist (hea oleks, kui juba tomatid ka küljes 😛).
Kuna osa krundist on mändide all, siis olen vaikselt unistanud hooldusvabast mustika-pohla-kanarbiku kooslusest. Tegin algust möödunud aastal ning ladusin maja küljele paekivimüüri, mille äärde rajada mustikapeenar. Kivid on kokku kogutud siitsamast vanast aiast ning ootasid mitu aastat oma õiget kohta. Rail Balticu alla jäävast metsast tõime sügisel mõned mustika ja pohlataimed ning ootusärevus on suur – kas neile siin meeldib? Tehtud sai muidugi ainult murdosa kogu planeeritud alast, aga rõõmu pakkus see tulemus palju!
September on viljade nautimise aeg. Meie pere 9-aastane kasvatas seemnest arbuusid. Suuruselt umbes greibi mõõtu, aga palav suvi neile sobis ning arbuus maitses imeliselt. Peale seda, kui kasvatan ise tomateid, siis me põhimõtteliselt lõpetasime poe tomatite söömise, ka talvel väldin neid. Oma tomatid korjan oktoobris (enne öökülma) rohelisena järelvalmima ning sööme neid tavaliselt novembri lõpuni. Õuna aasta oli samuti väga hea, juhtus kuidagi nii, et usse üldse ei olnud. Mulle meeldib mõelda, et võibolla on siin põhjus selles, et toidame alati talvel linde rasvapallide, seemnete ja õuntega ja tänu täheks söövad nad kevadel meie õunapuudelt ära kõik vastikud kahjurid.
TÖÖELU
Tööelu möödus eelmisel aastal suuremas osas kodukontoris. Midagi väga erilist selles ei ole, kuna olen väga pikka aega töötanudki peamiselt kodust. Suurim erinevus varasemaga võrreldes oli see, et kui tavapäraselt on mul täiesti vaikne töökeskkond (isegi muusikat ma töö tegemise ajal ei armasta kuulata), siis 2021 tuli mul oma vaikuse eest pidevalt võidelda. Üsna pea pidin tegema rahu sellega, et asjad edenevad tavapärasest aeglasemas tempos ja ka see on ok. Sügisel olid lapsed jälle koolis ja hetkeks oligi hea võimalus lõpetada mitmed pooleliolevad asjad. Oktoobri lõpust olen tavaliselt kaks kuud ellujäämise režiimil, valgust ja energiat on vähe, tuleb olla enda vastu ekstra heatahtlik ja lahke. Joon palju kohvi ja teed, magan hommikuti kauem ning ideaalis ärkan päikesetõusuga (mis detsembris on kella 9 paiku).
Motivatsioon liikus aasta jooksul mööda ameerika mägesid, aastasse mahtus väga tegusaid hetki ja vahele ka väsimust ning segaseid tundeid. Rabamari on kõigi muude toimetuste kõrval veel üsna värske ettevõtmine, mida teeme õega mitmete teiste tegevuste kõrvalt. 2021. aasta tõi esimesi ägedaid kliente ning tunnustust tehtud tööle, aga ei olnud ka pääsu väikestest ebaõnnestumistest või kahtlustest endas ja oma võimetes. Uuel aastal on plaan kõige senisega tasa ja targu edasi liikuda, püüeldes ikka kvaliteetsema elu poole. Märksõnadeks on jätkuvalt – tarbi vähem, tarbi lähedalt, tarbi teadlikult, taaskasuta. Ja mõelge, mida kõike sellel teekonnal veel ära teha annaks!
Head uut aastat!
Rabamari mahedalt kasvatud taimeteede valiku leiad muidugi ikka meie e-poest:
No Vestlus