0
Igasugust Mõtterännakud Reisirännakud

Sisemised ressursid

7. veebruari ERR Plekktrummi saates kõneles psühhoterapeut ja kunstnik Lemme Haldre vaimse tervise teemadel ning rõhutas, et meis kõigis on isetervenemise võime olemas. Kunst, muusika, kirjandus on kõik ressursid ja vaimset tervist abistavad vahendid, mis aitavad meie “teetassi” täita ja eluga paremini hakkama saada. Seda nimekirja võib muidugi veel täiendada – looduses liikumine, aiapidamine, sport ja kõikvõimalikud hobid. Millised on sinu sisemised ressursid?

ISETERVENEMISE VÕIME

Mulle jäi eriti kõlama Lemme Haldre vestlus sellest, kuidas teadusuuringutes, mis on uurinud vaimse tervise probleeme ning paranemist soodustavaid faktoreid, selgus et vaid 20 protsenti mängib tervenemise juures rolli psühhoteraapia ravimetoodika. 30 protsenti sõltub terapeudi isiksusest, kontakti- ja empaatiavõimest. Ülejäänud 10 protsenti on platseebo ja järelejäänud 40 protsenti inimese enda isiklikud sisemised ressursid. Kõige olulisem sisemine ressurss on tunne, et oled hoitud ja armastatud. Kuid mitte vähem tähtis on ka armastus kunsti, muusika, kirjanduse ja/või looduse vastu ning selle teadlik kasutamine enda jõuvarude täiendamiseks ning teetassi täitmiseks.

Meis kõigis on olemas nähtamatud ja ka nähtavad jõuvarud.

Lemme Haldre, Plekktrumm

See tekitas minus mõnusa äratundmise ja ahhaa-efekti. Mulle tundub, et see teadmine, et 40% meie vaimsest heaolust tuleb läbi meie enda ressursside, on ülioluline meeldetuletus. See ei tähenda ju muud, kui seda, et pea poole oma tervenemise (või vaimse tasakaalu hoidmise) teekonnast saame ise luua ja seda ka siis, kui professionaalset abi parasjagu käepärast ei ole või kui seda kergematel juhtudel pole vajagi. Mõnikord, kui on tunne, et ainult toore jõuga saab suruda end madalseisust läbi, on hea tagasi tulla selle juurde, et leida aega kunsti, muusika või kirjanduse jaoks. Või minna loodusesse. Ega siis niisama ei räägita, et maailma kõige õnnelikum amet on roosikasvataja oma.

Pintslit ma ise käes just väga tihti ei hoia, kuid kunstinäitustel käin suurima hea meelega. Möödunud aasta lõpus õnnestus külastada mitut kunstinäitust nii Tallinnas kui Tartus, leida oma lemmikud ning tunda nähtust siirast rõõmu. Kuna viimastel aastatel on kodusolemist olnud palju, siis on tekkinud mõnus traditsioon sõpradega sünnipäevi tähistada ühise kultuurielamusega – käia kunstinäitusel või kuulata kontserti, et ühiselt oma ressursse hoida ja täita! Sinna juurde käivad alati muidugi ka toiduelamused ja uute kohvikute ning restoranide avastamise rõõm.

Eks ole ka see blogi kirjutamine teatav sisemiste ressursside taastamise projekt. Peamiselt kirjutan ju selleks, et kõva häälega välja öelda oma mõtted ja soovid, nii on selgem otsida ja leida inspiratsiooni edasi minemiseks.

RESSURSID

Kunsti praktiseerin peamiselt fotograafia kaudu, armastan valgust ja seda, milliseid emotsioone valgusega jäädvustada annab. Naudin hetki, kui märkan kuskil “pildilikku” kompositsiooni, huvitavat geomeetriat või inspireerivat värvikombinatsiooni ja juba jooksengi fotoka järele (või proovin telefoniga klõpsu kätte saada). Eks see on ka põhjuseks, miks ma Instagrammi kontodel ennast pidevalt välja elan. Mõnikord mängin ka mõttega, et pildistada rohkem inimesi, kuid seni olen ikka ja jälle tagasi jõudnud still-life fotograafiani. Inimestega on selle võrra keerulisem, et alati ei õnnestu planeerida seda ideaalset valgust või hetke emotsiooni ja omades kerget perfektsionismihäiret, on sellega raske leppida 🙂 Aga kes teab. Kui valgust jälle rohkem, võibolla tuleb tahtmine härjal sarvist haarata ja portreefotoga pisut rohkem tegeleda.

Üks mõte, mida sellest lugemisest kaasa võtta, võikski olla see, et võta hetk ning mõtiskle oma nähtavate ning nähtamatute jõuvarude üle. Mis on need tegevused, mis annavad meile jõudu päevi õhtusse veeretada (ja esmaspäevast reedeni vastu pidada) ning kas me mitte pole unustanud vahepeal neid varusid uue energiaga täita?

Üheks oma hobiks, huviks ning sisemiseks ressursiks pean ma armastust vanade majade, ajatu disaini ja ajalooga esemete vastu. Püüan luua kodu, kus uus kohtub vanaga, hoian ja eksponeerin uhkusega ka vanavanemate pärandit ja reisidelt toon kaasa samuti kohalikku disaini või mõne pärli vanakraamipoest. Vanakraamipoodides kammimine tekitab muidugi kerget sõltuvust, sest sellega kaasneb väike adrenaliin ja lootus, et võibolla just täna on see päev, kus skoorin midagi erilist 😜. Selle sõltuvuse tulemust on hästi näha ka P-30 veebilehel.

Suvel on muidugi ressurssidega lihtsam. Nagu natuke metsapoole rahvale kombeks, leiab vast iga eestlane õnnelikuks eluks vajalikku energiat looduses liikumisest või rannas peesitamisest. Kunsti ja kultuuriga on ka lihtsam, sest suvine aeg on soodne mööda Eestit seiklemiseks. Igal aastal hoian silma peal Eesti arhitektuuripreemiatel ja selle järgi planeerime tavaliselt ka suvised puhkusetripid pere ja sõpradega mööda Eestimaad. Ilus Eesti suvi ja tunnustust pälvinud värske arhitektuur (sh maastikuarhitektuur) on parim kombo, mis suudab alati mõnusalt üllatada ning annab põhjuse taaskülastada erinevaid kauneid Eestimaa paiku. Kui teekonnale planeerida ka ujumispeatused, siis on ka lapsed rõõmsad. Soovitan soojalt!

SÖÖ, MAGA JA LIIGU

Tulles tagasi selle blogipostituse alguse juurde, siis tahaksin veel esile tõsta Lemme Haldre soovitused vaimse tervise kolme alustala hoidmisel – kvaliteetne toit, piisav uni ja liikumine (peaaegu nagu “Sleep, Pray & Love”, eksole). Eeskätt käis see soovitus küll teismeliste vaimse tervise suunal, kuid meeles tasub seda pidada meil kõigil.

Hoiame end ja teisi!

Lemme Haldre, Varjukirjad
Allikas: https://www.e-kunstisalong.ee/Varjukirjad_10748

Loe täispikka intervjuud psühhoterapeut ja kunstnik Lemme Haldrega:

https://kultuur.err.ee/1608492696/lemme-haldre-meis-koigis-on-isetervenemise-voime-olemas

Sulle võib ka meeldida

No Vestlus

    Kommenteeri