Täna on tarkuse päev! Kahel eelneval aastal olen lastega koos alustanud septembris uut kooliaastat, seekord on teisiti – lehvitan neile koduuksel. Minu õpingud on selleks korraks tehtud.
Palju aastaid oli mul kuskil kuklas kõhklus, et mida ma siis päriselt ikkagi oskan. Vahel on tunne, et ma ise olen enda suurim vaenlane ja sisemine kriitik. Pea 20 aastat on kogunenud kogemust väikeettevõtjana, olen töötanud erinevatel ametitel ja käin ka palgatööl. Varasem ülikoolidiplom ütleb, et ma oskan taani keelt. Jah, see on tulnud kasuks jälgides Skandinaavia insta kontosid 🙂 aga kas see on piisav ettevõtjana tegutsemiseks? Kas mul on jäänud midagi olulist teadmata või omandamata? Olen kõik senise saavutanud katsetamise, erinevatel kursustel osalemise ning raamatute lugemise teel.
2 aastat tagasi otsustasin nendest kahtlustest lahti saada ning läksin õppima Tartu Ülikooli magistrisse majandust ja ettevõtlust. Eestis on väga äge see, et kõrgharidus on tasuta. Kas sa teadsid, et teise hariduse saab samuti omandada tasuta, kui viimasest õppimisest on möödas kaks nominaalaega? Jah, isegi stippi saab!
Minu tähelepanekud
Mõned mõtted, millega seda 2 aastat kokku võtta ning mida tahaksin ka teistele jagada:
⇰ Tunnustus. Sain aru, et minu iseõppimine läbi katsetamise ja julge pealehakkamise on käinud mööda õiget rada. Kodutöid kirjutasin praktiliste kogemuste pealt lendleva kergusega. Ja sain kiita.
⇰ Inspiratsioon. Kuigi sain kinnituse, et olen tark ja tubli, ei saa alahinnata kõiki neid uusi teadmisi ning inspiratsiooni, mida see teekond pakkus. Huvitav tähelepanek oli ka see, et mitmed kursusekaaslased jätsid õpingute käigus oma senise töö ning asusid julgelt unistusi täide viima.
⇰ Tartu vaim. Mu parimad mälestused on ülikooliaegsest Tartust (bakalauruse õppes) ja veidi kartsin, et nüüd ülikooli tagasi minnes pole see tunne enam see. Aga oli küll! Ja veel enam, sest oli aega märgata Tartu mõnusat ja rahulikku kulgemist, nautida Werneri hommikukohvi ja jalutuskäike loengusse Toomemäele.
⇰ Keskkond. Keskkonna muutus teeb imet ja täidab hästi igapäevarutiinist tühjaks jooksnud tassi. Kord kuus neljapäevast pühapäevani elasin hoopis teistsugust elu – teises tempos, teiste inimestega, lasteta ja rohkem omaette.
Me, myself & I
⇰ Inimesed. Oma töö-kodu-pere mullis on kerge unustada, kui mõnus on olla koos uute (like-minded) inimestega ning leida uusi sõpru. Päriselt ka, need olid kaks väga lõbusat aastat. Minust sai isegi krüptoinvestor (aga sellest kunagi hiljem)
Kõik, mida me teeme, on üks elukestev õpe, aga väga äge on seda vahelduseks teha suunatult ning kellegagi koos. See on nagu isiklik tugigrupp, kellega koos õpikute taga piinelda, motivatsioonikriisis nutta ja läbi pisarate naerda.
Tegelikult oli vahepeal siiski raske ka. Peaaegu nutsin, kui õppisin Rahanduse eksamiks, sest puudulik majanduse baasharidus ning finantsteadmiste omandamine õpikust töö ja pere kõrvalt oli keeruline. Võdistasin õlgu, kui eksamiks tuli osta funktsioonidega kalkulaator. Täiesti kindlalt ei saa minust exceli fanaatikut, rõhun ka edaspidi pigem ettevõtlikkusele ja katsetamisele ning teen rahumeeli kõhutunde pealt otsuseid 🙂 Kevadeti oli samuti raske, sest õppimine tuli nädalalõppude arvelt ja motivatsiooni leidmisega oli pidev võitlus.
Kokkuvõtteks tahaksin siiski julgustada seda teekonda ette võtma kõiki, kes on salaja sarnaseid mõtteid mõlgutanud. Suurim võit, mille endaga kaasa võtsin, on see, et ma tean (ja päriselt ka usun), et ma oskan. Ja, et ma olen alati käinud mööda õiget rada ja jõudnud nii kaugele just seetõttu, et ma tegelikult oskan.
No Vestlus