Tugevas kevadtuules on lihtne külmavärinaid kogeda. Ere päike paitab rahutuid merelaineid. Täna pole need pehmed ja vahused, vaid lõikavad teravalt. Mantliservad laperdavad hooti, aga neid ei kuule keegi. Merekohin vaigistab kõik hääled, välja arvatud selle ühe, mis sõnab rahulikult ja sirgjooneliselt: “There’s no point in killing a bad priest. Killing a good one? That would be a shock! I’m going to kill you father.” See on minu “Kolgata”.
Talvekuu märk on ikka PÖFF, sellest ei saa üle ega ümber. See on aeg, mil teater jääb veidi tahaplaanile. Pimedad saalid kutsuvad palju rahvusvahelisemat seltskonda. Nositakse rohkem kommi ja luksuslikemas saalides sõidetakse tooliselgadega üles-alla.
See on omamoodi mõnus toiming, kui PÖFFi programmi avalikustamise järel saab hakata filme valima. Soe teetass pihku ja villased sokid jalga, nagu pimedal sügisõhtul ikka. Kalender peab ka kõrval olema, sest valitud seansside sobitamine kahte nädalasse näeb välja nagu 1000 tükiga puzzlemäng. Filmid peavad ajaliselt ja logistiliselt klappima. Sel aastal alustasin festivali nende filmidega:
