Talvekuu märk on ikka PÖFF, sellest ei saa üle ega ümber. See on aeg, mil teater jääb veidi tahaplaanile. Pimedad saalid kutsuvad palju rahvusvahelisemat seltskonda. Nositakse rohkem kommi ja luksuslikemas saalides sõidetakse tooliselgadega üles-alla.
See on omamoodi mõnus toiming, kui PÖFFi programmi avalikustamise järel saab hakata filme valima. Soe teetass pihku ja villased sokid jalga, nagu pimedal sügisõhtul ikka. Kalender peab ka kõrval olema, sest valitud seansside sobitamine kahte nädalasse näeb välja nagu 1000 tükiga puzzlemäng. Filmid peavad ajaliselt ja logistiliselt klappima. Sel aastal alustasin festivali nende filmidega:
ANNETTE / PÖFF
Selle filmi valisin puhtalt näitleja Adam Driveri pärast. Kummaliselt ligitõmbav mees, kelle mäng üllatab igas filmis. Midagi pole parata, aga temast on saanud teatavas mõttes firmamärk, mis tagab igal juhul huvitava filmi. Kui tohin oma kinokaaslast tsiteerida, siis “hetkel, mil Adam Driver on ekraanil, hakkab ekraanilt silma ainult Adam Driver.”
Ta on mänginud väga paljudes filmides ja jättis mulle isiklikult esimese sügavama mulje just PÖFFil. Aasta oli siis 2016. Driver oli bussijuht Jim Jarmuschi filosoofilises filmis “Paterson”. (“Tähtede sõjad” jätan siinkohal täitsa meelega mainimata.) Teine minu mällu sööbinud film, kus peaosades Adam Driver ja Scarlett Johansson, on aastast 2019 pealkirjaga “Abielu lugu”. Kui pole näinud, siis soovitan ka seda.
ANNETTE
Režissöör Leos Carax
Prantsusmaa, Belgia, Saksamaa, USA, Jaapan, Mehhiko, Šveits / 2021
Stsenarist Ron Mael, Russell Mael
Osades Adam Driver, Marion Cotillard, Simon Helberg, Devyn McDowell, Angèle
Muusika Ron Mael, Russell Mael
Vaata PÖFFil ANNETTE
Filmi süžee on üsna lihtne. Kahe staari intensiivne armumine ja pere loomine, misjärel kisuvad asjad imelikuks, võib lausa öelda, veidi õudsaks. Siiski liigitaksin selle filmi nende linateoste hulka, mille puhul on olulisem teostus kui lugu. Kõige jõulisemalt mõjub Adam Driveri põrutav mäng. Mees oskab olla ülimalt tundeline, samas füüsiliselt mässlev. Mulle tundub, et lapse rolli lahendus tekitab kinosaalis esialgu nii naeruturtse kui õudu ja ebamugavust, ent lõpustseenis jääb siiski üsna melodramaatiliseks. Olgu ka öeldud, et tegu on rockmuusikaliga ja tegelased ei kasuta eriti tavalist kõnet. Või vähemasti ei jää see suurt meelde, kuni Annette’i avalduseni oma isa kohta, mille laps sosistab mikrofoni hiigelsuure auditooriumi ees. Mis teha, see repliik jääb ka peale filmi veel pikalt kõrvu kajama, ajades ikka veel ühtlasi naerma kui õlgu võdistama. Minge vaadake filmi, saate teada 😉
„See on muusikaline fantaasia, kuhu on segatud natuke komöödiat, armastust ja seksi, üks koletis, üks laps ja mõned laibad,“ kirjeldab ekstsentriline prantsuse režissöör Leos Carax („Holy Motors“) ise. Tema jaoks on „Annette“ esimene rokkmuusikal. Filmi idee tuli tegelikult USA bändilt Sparks, mille liikmed, vennad Ron ja Russell Mael ka algse stsenaariumi kirjutasid, ning kellest saab PÖFFil dokfilmi näha. Carax, kes on alati tahtnud olla muusik, oli nõus selle kohe filmiks tegema.
PÖFF
Filmi muusika on suuremas jaos ilus kuulata, emotsionaalsematel momentidel rokib muusika ka täitsa sobivalt kaasa. Samas oli hetki, kus tekkis õrn küsimus: kas püüavad autorid ooperi ja muusikalide üle veidi nalja visata või püüdlevad nad tõsiselt muusikalide tippteoste loojate sekka? Päris selget sotti ei saanudki. Adam Driveri mängule keskendudes ei ole võimalik kogu filmi ainult tõsiselt võtta.
Kiidusõnu jagaksin filmi kunstnikele. Värvitonaalsused toetavad filmi sügavat, samas õrnalt õudust äratavat mõju. Kostüümid on filmis lihtsad, ent löövad. Maha ei jää ka operaatori töö, mis toob silme ette ilusaid piltpostkaarte erinevatest lavadest, staaride kodust ja merest. Kohati on küll tunda hollywoodilikku ülevõlli absurdi, eriti kui pere lapsest saab omakorda maailmatäht ning beebi Annette kogub maailmatuuril lendleva haldjana YouTube populaarsust.
Pikkade linateoste puhul jääb alati küsimus, et kas oleks võinud ka lühemalt? Seda filmi vaadates otseselt tagumik sügelema ei hakanud. Pigem jääb ta meelde ikkagi lihtsate, tihedate korduste peale ülesehitatud muusikaga ja süngevõitu, ent ilusa visuaaliga. Kes nukke ei armasta ja Papa Carlo tagatoas end hästi ei tunne, selle jaoks rullub film ilmselt õudustäratavamates toonides kui teistele. Teisipäeval veel kavas, võib minna vaatama.
MINU ABIKAASA LUGU / PÖFF
Jälle üks pikk film festivalil, pea 3 tundi. See lugu ongi rahulikus tempos jutustatud ja niimoodi mõnus vaheldus ameerikalikele mürtsu- ja tempofilmidele. 1920-ndad on vaatamiseks vaieldamatult ilus ajastu. Õnneks on karaktereid jälgida huvitav ning peale esimest 15 minutit ei tule Hercule Poirot enam meelde.
Ildikó Enyedi grandioosne üheksas mängufilm (inglise keeles esimene) on mugandatud Ungari luuletaja Milán Füsti samanimelisest romaanist ning selles esineb ka Lendava Hollandlase legendist laenatud elemente.
Zoltan Huber / PÖFF
Kui tormise mere kaadrid kipuvad ka siin filmis veidi nukufilmi meenutama, siis korterite ja linna vaated on seevastu väga ilusad. Abieluloo taustana mõjub paari esimene kodu hubase ja soojana, filmi teises pooles aga moodustab Hamburgi korter koos majaperemehega ängistava ja hingematva raamistiku.
Prantslanna Léa Seydoux mängib mõnuga noort värsket abikaasat, kes keerab vigurdamisega alanud abielu täispikaks mänguks kahe väga erinevat elu elava inimese vahel. Filmis on ilusat muusikat ja lummavat intiimsust. Kui ehe pariisitar ühe karuse laevakapteni pea sassi ajab, siis edasi saavadki vaid järgneda mitmed armusuhted, vassimised, seltskonnaintriigid, rahamured ja keelepeks. Filmis on näha veel huvitavaid karaktereid. Kolm tundi pikk film on toredasti seitsmeks osaks ehk kaptern Störri seitsmeks õppetunniks jagatud. Rahuliku tooniga film kerib aga pinevust üles ja lõpetuseks annab kurval toonil ikka lootust, et armastus on olemas.
MINU ABIKAASA LUGU / The Story of My Wife
Režissöör Ildikó Enyedi
Ungari, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia / 2021
Stsenarist Ildikó Enyedi
Osades Léa Seydoux, Gijs Naber, Louis Garrel, Sergio Rubini, Jasmine Trinca
Muusika Ádám Balázs
Vaata PÖFFil MINU ABIKAASA LUGU
Lendava Hollandlase moodi Jaava saare lugusid pajatava ja viirastuvate lahkunutega kohtuva merekaru jutustus oma abikaasast on ladus ja paeluv. Kolm tundi kestvat suhtedraamat on mõnus vaadata. Festivali programmis linastub see korra veel, soovitan.
SINU JAOKS LOODUD / PÖFF
Minu jaoks on väga lihtne valida filmi näitlejate järgi. Hea näitleja ei vea alt. Sama lugu on selle filmiga. Dan Stevens on minu jaoks see päris-päris näitleja. Ilusa briti inglise keele kõrvale on tal olnud õnn alustada näitlemisega Londoni teatrites ja just Shakespeare’iga. Ta on õppinud ilukirjandust ja kuulsust kogunud ka kirjanduslike teoste filmiversioonidega. Dan Stevensi imetlusväärne sobivus “Downton Abbey” Matthew Crawley rolli lõi muidugi paljudel naistel jalad alt. Siis polegi imestada, et kui Dan Stevens mängib, siis naised lähevad ikka vaatama. Väidetavalt räägib mees vabalt nii prantsuse kui saksa keelt. Seda viimast on võimalik kuulda (vaata ka treilerit!) ka siin filmis.
SINU JAOKS LOODUD / I’m your man
Režissöör Maria Schrader
Saksamaa / 2021
Stsenarist Jan Schomburg, Maria Schrader
Osades Maren Eggert, Dan Stevens, Sandra Hüller, Hans Löw, Wolfgang Hübsch
Muusika Tobias Wagner
Vaata PÖFFil SINU JAOKS LOODUD
Visuaali poolest ei üllatanud Schraderi film suurt millegagi. Minu tunnustus läheb pigem filmist välja kooruvatele mõttekäikudele. Filmi looja räägib loo, mille keskmes on roboti ja inimese vahelise suhte võimalikkus, inimese üksindustunde ja igatsuse tulevik, armastuse vajadus. Arutluste kõrvale on nauditav vaadata Dan Stevensi mängu, kes tõepoolest ilusasti ära petab. Üks robot, kes peaks olema võimalikult inimlik, võiks just niimoodi liikuda, arutleda, analüüsida ja nalja heita. Huvitav on jälgida mõtete keerdkäike naise peas. Kuidas jõuab intelligentne naine otsuseni, kas suhe robotiga on võimalik või mitte? Kuidas me inimestena reageerime avastades, et meid endid on võimalik lugeda kui avatud raamatuid, meie soove on võimalik ette ära arvata ja täita peaaegu täiuslikult? Ent kogu teemakäsitlus pole üldse raskemeelne ega seotud mingisuguste kurjade jõududega, nagu oleme harjunud nägema sci-fi filmides. Vastupidi. Maria Schrader on koos oma partneriga suutnud kirjutada stsenaariumi, mis on päikeselistes toonides ja humoorikalt lootuserikas.
Filmi põhiloo kõrvale näeme küll inimlikku vananemist ja sellega seotud paljutahulisi peresuhteid. Pilk perekondlikku argiellu toonitab veelgi kontrasti inimese ja roboti vahel. Autor püstitab üksteise järel küsimusi, kuhu selline masinatega läbisegi põimitud elu meid võib viia. Rääkimata igivanast küsimusest – kus peitub õnn?
It’s just about this concept, and it, therefore, kind of reflects as much back on humanity and how weird humanity is, and gives us an opportunity to look at the imperfections of humanity. So watching Tom mirror some of those [things] and watching Tom get it wrong, and the naivety with which he treads into our world, is just such a fun premise, such a delight. The comedy and the likeness — it just gave us so much room to explore.
Dan Stevens to Observer
Sakslaste filmi “Sinu jaoks loodud” linastused PÖFFil on seks korraks läbi. Ent PÖFFi jagub veel umbes nädalakene. Rallige aga kinno! Filme, mille poole ulguda, jagub veel küll.
Ahjaa, veebikino info on leitav siit PÖFFI lehelt
Mõeldes “Annette’i” saatuslikele merestseenidele ja filmist “Minu abikaasa lugu” meelde jäänud mereseiklusele, ei saa jätta lisamata kaadrit meie novembrikuisest möllavast merest.
No Vestlus