Kolgata

Tugevas kevadtuules on lihtne külmavärinaid kogeda. Ere päike paitab rahutuid merelaineid. Täna pole need pehmed ja vahused, vaid lõikavad teravalt. Mantliservad laperdavad hooti, aga neid ei kuule keegi. Merekohin vaigistab kõik hääled, välja arvatud selle ühe, mis sõnab rahulikult ja sirgjooneliselt: “There’s no point in killing a bad priest. Killing a good one? That would be a shock! I’m going to kill you father.” See on minu “Kolgata”.

Teatris käies leian ikka lavastusi, mida korduvalt vaadata. Filmidega, eriti PÖFFi filmidega seda üldiselt ei juhtu. Eks siin on pragmaatilisi põhjusi ka, nagu näiteks PÖFFi tihe programm, mis otsekohe limiteerib inimlikku võimekust mõnda filmi mitu korda kinos kogeda. Kuid üks erand siin siiski on. John Michael McDonagh’i teos “Kolgata” on küll üks neist erilistest, mida tahtsin uuesti vaadata. Ja siis veel kord. Nii mitmekihilist ja unikaalset filmi, mis poeb naha alla kui talletub eredalt visuaalsesse mällu, polnudki ma vist varem näinud. Kas kõlan väga dramaatiliselt? Aga sedamoodi see film mulle ilmselt mõjuski.

KOLGATA / Pöff 2014

Calvary

Režissöör, stsenarist John Michael McDonagh
Iirimaa, Suurbritaania / 2014
Osades Brendan Gleeson, Kelly Reilly, Chris O’Dowd, Isaach De Bankolé, Dylan Moran

Palju auhindu, vaata siit

Vaata “Calvary” treilerit YouTubest

Film “Kolgata” räägib Iirimaal väikelinna koguduse preestrist, kes ühel päeval kuuleb pihitoolis, et tema koguduse liige plaanib ta nädala pärast pühapäeval tappa. Preestri rolli teeb siin Brendan Gleeson, kes korjas selle sooritusega ridamisi auhindu rahvusvahelistelt filmifestivalidelt ja kriitikutelt. Äärmiselt sümpaatne punane habemik jääb filmis igati inimlikuks. Murelikuna ettekuulutuse pärast püüab ta vaadata uue pilguga oma suhteid nii täiskasvanud tütre kui koguduse liikmetega. Hinnates oma möödunud aastaid ja püüdu abistada kogukonda, põrkub mees pigem rusuva ja masendava perspektiiviga oma elule. Tekivad küsimused, tärkavad kahtlused. Seda nii filmi peategelasel, kui vaatajal. Läbi ajaloo on inimene tapnud. Inimene on sõjavägesid koondanud, sõjaväega liitunud, tapnud usu nimel, tapnud süüdimõistetuid, tapnud kättemaksuks. “Thou shalt not kill”, kostub ka siin filmis. Kas preester on nädala pärast pühapäeval valmis keerama teise põse? Kas see on allaandlikkus? Aga enesekaitse?

Ma ei tea kas just täna, aga kui te seda filmi näinud pole, siis soovitan selle linateose mingil hetkel kusagilt välja kaevata ja ära vaadata.

Valmis lahendusi “Kolgata” ei paku, ent täna tõden, et mõtlemisainet annab aastateks.

We have to ask ourselves: What does this man want?

Bishop Garret Montgomery, “Calvary”

Pingelise süžee ja suurepäraste näitlejate kõrval jäi see film minu mällu eelkõige oma visuaalse keele poolest. Esimest korda pimedas kinosaalis “Kolgatat” vaadates tundsin end otsekui kahe vahel rebituna. Mu tähelepanu püüdis ühelt poolt ammutada endasse väga tähendusrikast dialoogi ja mõelda kaasa peategelase murekoorma lahendamisele. Teisalt jäin päranisilmi vahtima neid kaadreid, mis talletusid mu mällu kui täiuslikud piltpostkaardid. Kadreering ja värvikombinatsioonid mõjuvad klaarilt ja esteetiliselt. Detailid on läbimõeldud. Ei midagi üleliigset või tühist. Ühtmoodi mõjusalt jõuab filmivaatajani valgusküllane ja avar tuuline mererand või klaustrofoobiline loomakorjustega taparuum, mõlema puhul on külmus iga rakuga tuntav.

Ja nii see ongi. Lähevad aastad. Mööduvad pühad. Üks teise järel. Kas inimkond ei õpi oma vigadest? Sest ikka veel kogeme sõjaõudust, täiesti mõttetut tapmist. Jälle näeme tapahimulist meest, kes tapab süütuid, sest just see on veel mõjusam, kui tappa pahelisi. Tahame siiski väita, et ühiskond on aastasadadega arenenud, sest nii palju inimesi seisab kõrvuti ja mõistab tapmise hukka. Ometi on meie seas veel liialt neid, kes leiavad põhjusi, toovad ettekäändeid. On neid, kes ei vaata, ei näe.

Fotode ja loo autor: Mari Rostfeldt