Sügispuhastus

Sügis on astunud meie sekka, tipa-tapa. Möödunud nädalavahetusel matkarajal kolades ja sammhaaval kolletama hakkavaid kaskesid imetledes tundsin, et suvised maiustamised jäätise ja muu toredaga annavad veidi tunda. Kanarbiku vahele kükitades noppisime veidi pohlamarju. Mõnusad punased punsud. Isegi mu koer sööb neid, küll veidi pika hambaga. Muide, mustikad meeldivad talle rohkem. Aga koeraga kanarbikuväljal ja liivaluidetel joostes sain aru, et mõni ülekilo on ikka saabunud ja hing jääb veidi kinni. Mida siis teha. See sügisene aeg toob mulle meelde kooliaastad, millal ikka kartulimaal käidi. Nädalalõppudel vanaema juures. Tööpäevadel klassiga kolhoosi põllul. Kokkuvõttes sai muidugi nalja rohkem kui tööd tehtud, seetõttu on need käigud ka nii hästi meeles.

No igatahes on sügis köögivilja ja õunte aeg. Ja neid mõlemaid saab edukalt keha puhastamiseks kasutada. Mina seda hooti ikka teen. Puhastan keha. Enesetunne läheb kergemaks ja meel teravamaks. Ma ei räägi siin mingist dieedist ega paastust, aga sellisest mõistlikust söön veidi kergemalt, annan seedimisele puhkust variandist. Üks minu lemmikuid sellel ajal on minu punane kapsasupp (nota bene, see ei ole punase kapsa supp), kuhu siis peale kapsa lisandub neid asju, mida kodus on parasjagu võtta.

PUNANE AEDVILJASUPP

Supp iseenesest on juba üks hea asi. Kanasuppi ja puljongit lürbime siis, kui mingi viirus või tõbi kallal. No eks need muud supid ole samamoodi head. Paitavad kõhtu ja annavad sooja.

Asi sai alguse sellest, et mu tubli sõbranna helistas oma maja taha püsti pandud toredast kasvuhoonest ning teatas, et tal on hullu moodi peterselli. See roheline võsa olevat juba ületanud igasugused piirid. Seega aeg teine maha võtta ja noh, et kas ma tahan üht kobedat peterselli-vihta, ta siis tooks mulle. Kui niimoodi lahke südamega pakutakse, siis ma ikka tänan viisakalt ja võtan vastu. Seega toodi mulle uhke kimp, millest suurema osa ma lihtsalt hakkisin pudiks (lõikasin kääridega, oleks aus öelda) ja panin karpidega jääkülma. See on minu talvevaru. Säilitan niimoodi värskena, ilma soolata, nii peterselli kui tilli. Superhea talvel ja kevadel igale poole toitudesse lisada.

Muist jätsin ikkagi köögilauale. Mõtlesin vaikselt, et mida sellega siis teha. Ega ma peterselli maitset väga ei armasta. Olen aastate jooksul õppinud seda maitsetaime sööma teadmisega, et temas on tõesti palju head. Lehtpeterselli on kahte tüüpi, sileda lehega ja kähara lehega. Esimene on tugevama maitsega. Sisaldab ta valku, vitamiine ja mineraalaineid ja muudki. Ajapikku olen harjunud. Kartulitoitude ja suppidega on petersell minu jaoks juba täitsa enam-vähem. Aga ilus on see värske petersell küll!

Keha kergendav punane aedviljasupp

veidi oliiviõli

1 suurem porgand

suurem kollane sibul

veidi kurkumit

veidi suitsetatud paprikapulbrit

1/2 liitrit vett

ribadeks lõigatud värsket kapsast

1/2 rohelist paprikat

1/2 dl kruupe

1 küüslauguküüs

värsket peterselli ja kuivatatud punet

soola ja pipart

1 väiksem tomat

pool aedviljapuljongi kuubikut säilitusaineteta

natuke sidrunimahla

1/2 dl tomatipüreed

Ma alustan tavaliselt sellest, et koorin ja hakin sibula ning viskan selle tilga õliga potti. Natuke lisan soola ja kurkumit. Siis lõikan porgandi seibideks ja lisan selle sibulale. Lasen neil veidi pehmeneda ja kurkumiga koos muhiseda. Seepeale pressin küüslauguküüne sinna sisse ja lisan suitsetatud paprikapulbrit. Siis läheb vesi peale, kruubid sisse ja ülejäänud aedviljad ka. Podiseb kuni kruubid pehmed. Tomatipüree läheb kõige viimasena. Lõpuks maitsestan veidi sidrunimahla ja musta pipraga.

Selle supi sisse võib lisada näiteks veel sellerivart või rohelisi herneid või aedube. Kellele kruubid ei maitse või kui neid kapis parasjagu pole, siis kasuta hoopis läätsesid või musti ube. Sobib ka tüümiani lisada.

Punane aedviljasupp võib vabalt potiga külmikus seista. Kui järgmine päev on hirmus kiire, siis saab supiga ruttu kere soojaks. Mina nii tegingi. Maru lihtne ja järgmine päev hooletu. Head isu!