Sel nädalavahetusel randunud uduga saabus ka minu talvine kudumisetuju. Eelmistel aastatel võttis minus võimust salliarmastus. See on mul sügav ja tähelepanuvääriv. Sellest kirjutan eraldi teine kord. Ent eelolevaks talveks otsustasin valida projekti, mis on mu peas tiksunud juba väga ammust saati. Põlvikud. Ja need pole mitte niisama põlvini ulatuvad villased sokid, vaid need on erilised põlvikud. Uduse Iirimaa saaremustriga põlvikud.
ROWANi mustrid
Minu vanaema kudus väga ägedaid kindaid. Tal oli kodus söögitoa sektsioonkapi kõige ülemises kapis vana kohver täis keskmisi, väikseid ja päris tillukesi lõngakerasid, igaüks ise värvitooni. Nendest villalõngadest kudus vanaema triibulisi kindaid, millel oli iga triip ise värvi ja igal triibul veel mingi muster peal. Praegu meenutavad mulle Fair Isle mustrid just neid vanaema kindaid. Saate sellest mustrist aimu, kui vaatate ROWAN Lidiya Scarf’i mustrit. Kust vanaema Nõukogude Liidu aastatel need mustrid võttis, seda ma ei tea. Mingeid mustrivihikuid või -lehti ma tema käes kunagi ei näinud. Ja igal aastal sain ma aastavahetuse paiku uue paari selliseid kindaid.
Šotimaalt pärit Fair Isle ja Shetlandi mustrid on väga ägedad. Millegipärast koon ma ise rohkem iirlaste Arani mustreid. Keerukuse poolest ma ei oskagi öelda, kumb tüütum on, kas mitme lõngaga korraga kudumine või abivardaga sahmerdamine, eks nad mõlemad võta kudumise käigus omajagu rohkem aega. Aga palmikute vastu ei saa minu meelest miski.
Ja nüüd on siis algus tehtud. Lõngaks Schachenmayr Regia klassikaline sokilõng Tweed, mille mina olen toonud endale Hermanni tänava käsitööpoest. Need spetsiaalsed sokilõngad on mõnusad, sokke saab hiljem pesumasinas pesta. Värvivalikul arvestasin, et kuna ma kannan palju musta, siis sokid sobiksid kandmiseks mu pikkade seelikute all. Mustriks valisin Martin Storey põlvikud Quail.
My personal style is print, and colour mixed with basic wardrobe staples and a bold, wrapping scarf. I would love to dress more outrageously but being an introvert by nature, I stop short of anything too loud.
Martin Storey
Kui 15 aastat tagasi Katiga käsitööpoodi tegime, tellisime ka ROWAN kudumisajakirja. Imeilusad lõngad! Ja veel ilusam kudumisajakiri, mis meid iga uue numbriga rõõmsaks tegi ja hulga inspiratsiooni andis. Nüüd millalgi leidsin Rowani kudumisvihiku “Fine Art Collection”, mis sisaldab erinevaid sokimustreid. Peale Martin Storey on selles ajakirjas veel mustreid minu lemmikdisainerilt Marie Wallin, ja lisaks ka autoritelt nagu Lisa Richardson ja Gemma Atkinson. Võib täitsa olla, et ostsin selle vihu ka Hermanni tänavalt, aga ma pole päris kindel. Sinna tasub vaadata igatahes.
Mustriga on selline lugu, et rida realt inglise keeles lugedes tundub esialgu kõik jube keeruline. Ent kui otsast minema hakata, siis peale kolmandat rida saabub mingisugune arusaamine ning tegelikult ei ole seal midagi keerulist. Lihtsalt peenike lõng ja peenikesed vardad (nr 2) ning kudumine võtab aega, seega eesolev talv on mul kudumisega hooletu. Martin Storey Quail põlvikute muster on kättesaadav ka Ravelrys.
DISAINER MARTIN STOREY
Disaineritena imetlen ma rohkem inimesi, kelle maitse, aga ka elustiil ja -käsitlus kattub siin-seal minu ilumeele ja maailmatajuga.
It really helps me to focus and work through any design solutions too. Some of my best eureka moments have come whilst conjugating on the beach, or basking under the Devonshire sun. I can often be found walking along the stunning Exmoor coastline or swimming in the chilly Atlantic. I find the process of cooking very relaxing and therapeutic too.
Martin Storey, Rowan
Martin Storey puhul on tajutav tema suur armastus kvaliteetsete ja ilusate lõngade vastu, mida ta koguvat oma stuudiosse. Sama võin enda puhul märgata. Erinevat sorti lõngad kuhjuvad mul kodus ikka korvides ja karpides, ja niisama mõnes sahtlis ka. Vahel on mul tunne, et ma käin lõngapoes teraapiat saamas. Lõngade valimine on vist minu jaoks kõige mõnusam osa kudumise ja heegeldamise protsessist üldse. Mitte kunagi ei vali ma akrüüllõngu ja teisi täistehiskiude. Minu jaoks peab lõng olema midagi naturaalset ja loomulikku. Ma seostan seda kõige otsemal viisil looduse ja vanade traditsioonidega. Mu lemmik kõikide seast on vaieldamatult alpaka vill. Pehme ja soe, mõnus kududa. Sokkide puhul ei ole alpaka küll mu esimene valik, sest see on liiga pehme, kulub ära.
Nende peenikeste varrastega on ka muidugi täiesti omaette lugu. Aastatega olen kõiksugu vardaid proovinud ja kodus on mul ka paras kollektsioon vardaid. Erinevad metallvardad kuni bambusvarrasteni välja, rääkimata igasugu ringvarrastest ja abivarrastest. No pole imestada, endine lõngapoodnik siiski. Ma muidu eelistan raudpolt bambusvardaid. Need on käes mõnusamad, soojad ja kuidagi viisi loomulikud. Ja veidi painduvad. Kuigi nende peente sokivarrastega saigi see saatuslikuks, et 2.0 suurus on ikka nii peenike, et vardad murduvad kergesti. Seega võtsin tefloniga kaetud vardad (minu lemmikud on ADDI omad).
Nonii, igatahes on uhkete sokkide algus tehtud ja kuna ma koon või heegeldan ikka mitut projekti paralleelselt, siis pole sugugi teada, millal need sokid ükskord ka valmis võiksid saada. Ent ega ma sellest hooligi. Olulisem on ju rännak. Küllap ükskord ka pärale jõuan.
Ideaalne viis treenida hetkes olemist. Ideaalne viis saada naudingut käsilolevast tegevusest. Ideaalne viis arendada kannatlikku meelt ja püsivust. Kõik nii vajalikud oskused tänases kiires, mobiilsest suhtlusest piitsutatud maailmas.
No Vestlus