0

Meist

retseptid

e-pood

Ettevõtlusrännakud

Hunt Kriimsilma 9 ametit

Vaatasin just järele – olen ettevõtja olnud täpselt 18 aastat ja oma seniseid ettevõtmisi olen alati teinud kellegiga koos – põhiliselt abikaasaga või õe Mariga.

Esimene

Esimene tõuge ettevõtlusega alustamiseks tuli tänu fotograafia hobile. Tänu erinevatele juhustele sattus tehtud pilte trükistesse ning ajakirjadesse ja arve esitamiseks tuli leida sobiv lahendus. 2003. aastal olid käibel Eesti kroonid ning ettevõtte loomiseks oli vaja 25 000 krooni OÜ osakapitali sissemakse jaoks. See oli tol ajal täiesti üüratu summa ning oma esimese firma tegemiseks otsustasime valida hoopis UÜ (usaldusühing) ettevõtlusvormi. UÜ võivad luua kaks füüsilist isikut, kellest üks (täisosanik) vastutab kogu oma varaga ning üks isik (usaldusosanik) oma sissemakse ulatuses. Mina oli tol hetkel 23. aastane ja täiesti varatu, seega sobis selline vorm alustamiseks ideaalselt! Ettevõtte nimeks sai Kriips UÜ ning lisaks fotode müügile sai harjutada kätt ka graafilise disaini ning sisekujundusega. Abikaasa it-haridust kasutasime ära kodulehtede tegemiseks, sest WordPress’i siis veel ei olnud ja veebilehti oskasid teha vaid itipoisid.

Loe edasi

Fotorännakud Raamaturännakud

Ilus raamat, ja valus

Rabarajad Nick Brandt Aafrika fotode raamat The Day May Break 2021

Süda hüppas rõõmust mul päeval, mis Stockholmi fotomuuseum Fotografiska Museet otsustas oma filiaali Tallinnasse teha. Sinnamaani käisin mitmel korral näitusi vaatamas Rootsi pealinnas. Ikka õhtul laevaga üle mere ja järgmine päev tagasi.

Rõõmu valmistab ka asukoha valik. Fotografiska maja Tallinnas on superhästi valitud. Stiilipunkte annan mina kohe 10 ja näituste väljapanekut on ju kiitnud ka välja pandud tööde fotograafid ise. 

Peale eilset kohtumist Nick Brandtiga mõtlesin, et näe, mul on kuus lemmikut fotograafi siin maailmas, neist kolmega olen tänu Tallinna Fotografiskale juba isiklikult kohtunud. Grrrreat!

 

Loe edasi

Lõngarännakud Sisustusrännakud

Kahe õe 7 venda

Novita lõngaga kootud pleed_fotograafid Mari ja Kati Rostfeldt

Eesti rahvatraditsioonidele mõeldes meenuvad ikka ammused fotod, kus naised istuvad, vardad käes. Mul meenub ka  kusagilt kuuldud ütlus, et vanasti ei istunud naised sugugi käed tulutult süles, vaid igat võimalikku hetke kasutati sokkide ja kinnaste kudumiseks või muu käsitöö tegemiseks.  Mul on tihti käsilolev kudumistöö või heegeldus kaasas. Noh, kui kusagil käin. Ema-isa juures, sõpradel külas ja nii. Vahel harva julgen isegi laiema seltskonna juurde mõne töö kaasa võtta. Ja siis ikka märkan, et on inimesi, kes piiluvad veidi kummaliselt. 

Loe edasi

Mõtterännakud

Mida ma oskan

Täna on tarkuse päev! Kahel eelneval aastal olen lastega koos alustanud septembris uut kooliaastat, seekord on teisiti – lehvitan neile koduuksel. Minu õpingud on selleks korraks tehtud.

Palju aastaid oli mul kuskil kuklas kõhklus, et mida ma siis päriselt ikkagi oskan. Vahel on tunne, et ma ise olen enda suurim vaenlane ja sisemine kriitik. Pea 20 aastat on kogunenud kogemust väikeettevõtjana, olen töötanud erinevatel ametitel ja käin ka palgatööl. Varasem ülikoolidiplom ütleb, et ma oskan taani keelt. Jah, see on tulnud kasuks jälgides Skandinaavia insta kontosid 🙂 aga kas see on piisav ettevõtjana tegutsemiseks? Kas mul on jäänud midagi olulist teadmata või omandamata? Olen kõik senise saavutanud katsetamise, erinevatel kursustel osalemise ning raamatute lugemise teel.

2 aastat tagasi otsustasin nendest kahtlustest lahti saada ning läksin õppima Tartu Ülikooli magistrisse majandust ja ettevõtlust. Eestis on väga äge see, et kõrgharidus on tasuta. Kas sa teadsid, et teise hariduse saab samuti omandada tasuta, kui viimasest õppimisest on möödas kaks nominaalaega? Jah, isegi stippi saab!

Loe edasi

Teatrirännakud

Põlvkondade kasvamine

Lapse portree_fotograafMariRostfeldt

See väike tüdruk alustas kümme aastat tagasi kooliteed. Kui täna jalutame linnas Draamateatri poole, siis hüüatab ta raamatupoe vitriinakendest möödudes: “Vot seda ma tahaksin küll lugeda!” Jään seisma. Hiigelsuure aknaklaasi taga lebab riiulil musta soliidse kaanega raamat. Loen: “Lehman Brothers”. Äkki see ei ole see näidend, julgen küsida. Äkki see raamat on midagi majandus- või pangandusajaloo sarnast? “Mis siis, ma tahaksin lugeda”, saan vastuseks. Nojah. Meil on tegelikult Draamateatris mängitavale “Lehman Brothers” etendusele juba piletid. Kooliaasta alguse kingitus, lähemegi kohe 1. septembri õhtul. Väga oodatud kingitus. Tüdruk on tegelikult seda juba näinud, mina lausa kaks korda. 

Lehman Brothers. Itaallasest autori kirjapandud lugu kolmest vennast otsimas Ameerika unistust. Suurepärane lugu sellest, kuidas unistust ellu viia ja kuidas see erinevate põlvede jooksul jälle kaotada. Lugu sellest, kuidas üks hoogsa lumepallina veerenud pangandusmaailm kokku kukub. 

Loe edasi

Toidurännakud

Suhkrujuttu

Elu tundub ikka põnevam, kui on võimalus avastada uusi tegevusi, käimata kohti ja senitundmatuid maitseid. Õnneks on maailm meie ees rohkem avatud kui kunagi varem, inimesed on varmad jagama nii oma kodukohti ja tegemisi kui kutsuma kodukööki head-paremat maitsma. Erinevusi märgates ja teisi kuulates võib teha mõnusaid avastusi. 

Viimaste aastate jooksul on kõige selle uue ja põneva kogemise juures hakanud kusagil kuklas tiksuma mõte tervislikest eluviisidest ja paremast enesetundest. Eks vanus teeb omad korrektuurid. Sõpradega koos märkame ikka, et talve jooksul kogutud üleliigsed kilod ei taha suve hakul enam sama kiirelt kaduda kui varem ning hea enesetunne sõltub aina rohkem hästi puhatud unetundidest ja kehalisest treenimisest. Ütlen kohe ausalt – mina treenimisest väga huvitatud ei ole. Pole kunagi olnud. Ent nüüd suvel Kuressaares linna renoveeritud, et mitte öelda lausa uhkelt särama löödud vanalinna tänavaid ja hoove ja nurgataguseid pidi huviga ringi kolades tegin 21 000 sammu nagu naksti ära. Liikumine peab minu jaoks olema haarav ja mitmekülgne. Samamoodi tunnen, et tervisliku toitumise juures tahan ikkagi lubada endale neid toite, mida alati kõige rohkem armastanud olen.

Loe edasi

Teatrirännakud

Vihmaga Jäneseurgu

Linnateater_Jäneseurg_fotograafMariRostfeldt

Vihmase ilmaga kisub kohe eriti teatrisse. Kummaline fenomen. Ühest küljest on sinna tüütu minna. Tilkuvad riided ja garderoobis täiesti ülearusena näiv vihmavari just ei tiivusta. Teisalt aga on teatrisaali kuidagi eriti mõnus kehva ilma eest peitu pugeda ja teatrikohviku muhe jutuvada tundub ka nii tore.

Täna kallab nii mis jube, aga ma otsustasin siiski teatrisse mitte minna. Kaugel polnud võimalus, et ma oleksin täna olnud uhke “Serafima ja Bogdan”, Tartu Uus Teater, etenduse pileti omanik. Vaatan unistades vihmamärjast aknast välja ja mõtisklen, et kas ma oleksin olnud võimeline selle tuule ja vihmaga Kalamajast Peipsi veerde sõitma ja 4 tundi 11-kraadises suveõhtus istuma. Vist isegi oleksin. Aga siin ma ikkagi istun, soojas toas, villased sokid jalas.

Vihmast mõeldes meenub mulle üleeelmisel hooajal nähtud Draamateatri “Põud ja vihm”, mis oma kompaktsuses meeldis mulle just originaalse võrukeelse kõne pärast. See oli tolle hooaja lavastustest üks mu lemmikuid. Kurvastusega kuulsin, et just keele tõttu polevat see lavastus üldse kuigi menukas olnud. Ei tea, kas see jutt vastab tõele. Igatahes olin kurb, et hea lavastus nii ruttu teatrilavalt maha võeti. Seetõttu jäin mõtlema, et mis on need kriteeriumid, mille alusel valikuid tehakse – seda lavastust mängime aastaid, aga seda teist siin ainult ühe või paar hooaega. Vahel on see väga arusaadav, vahel mitte.

Ma loodan, et “Serafima ja Bogdani” mängitakse järgmisel suvel ka.

Loe edasi

Teerännakud

Rännak taimeteede võlumaailma

Ma olen alati olnud taimeteede usku ja ma arvan, et meil eestlastena on ravimtaimede kasutamine juba lapsepõlvest alates kuidagi elu loomulik osa. Alles viimased aastad olen rohkem mõelnud sellele, kuidas tegelikult võtan väga iseenesestmõistetavana igasügisest metsaskäiku pohlade ja mustikate korjamiseks ja ka oma aia piparmünt leiab juba aastaid otsetee vee- ja teekannu. Ning ma absoluutselt ei kahtle selles, et meie metsast või aiast korjatu on puhas ja sobib otse suhu pistmiseks või et C-vitamiini saab kõige paremini värsketest metsamarjadest. Aina enam olen hakanud seda maailmas ainulaadset ja meile vabalt kättesaadavat loodusvara endale teadvustama ning hindama. Olen uuesti otsinud välja taimeraamatud ja rahvatarkused, et kokku korjata veelgi rohkem vanavanemate teadmisi taimeteede võlumaailma kohta.

Lisaks tavapärastele koduapteegis olevatele taimeteedele (piparmünt, kummel, pärnaõis), on nüüdseks minu taimemenüü rikastunud uute ja põnevate maitsetega. Olen hakanud eristama hommiku- ja õhtuteed, otsinud asendust kohvisõltuvusele ning proovinud kuumal suvepäeval jääteede tõmmiseid. Ka Rabamari teesegud on pidevalt katsetuses, et otsida uusi huvitavaid maitseid oma keha ja vaimu turgutamiseks.

Loe edasi

Mõtterännakud Teerännakud

Külalistega rabas

See oli 2019. aasta sügisel, kui viisime Eestisse erinevatest maailmanurkadest saabunud väliskülalised rabamatkale. Läbi metsa raba poole sammudes sattusime pohla- ja mustikavälule ja loomulikult ei saanud ma kiusatusele vastu panna, et põsed marjadest punni süüa. Väliskülalised pidid samal ajal minestusse langema, sest neile tundus uskumatu, et keegi nopib midagi maast (oh õudust, st maa pealt, kus me kõik kõnnime) ja pistab otse suhu 🙃 Selle peale küsis meie rabamatka teejuht šokeeritud külalistelt – kas teate miks metsik pohl on maailmas defitsiit? Aga sellepärast, et pohl valib kasvamiseks vaid sellise koha, kus on absoluutselt puhas keskkond. Ja neid kohti on maailmas vähe, metsik pohl kasvab vaid Põhjamaades.

Loe edasi